Ei ole. Piibel on tervenisti kooskõlaline. Kui mõni piiblikoht paistab esmapilgul vastuoluline, on seda tavaliselt võimalik õigesti mõista, kui rakendada üht või mitut alltoodud põhimõtet.

1.   Arvesta kontekstiga. Iga autori sõnad võivad näida vastuolulised, kui need kontekstist välja rebida.

2.   Arvesta kirjutaja vaatenurgaga. Eri pealtnägijad võivad kirjeldada mingit sündmust täpselt, kuid nad ei pruugi kasutada samu sõnu või pöörata tähelepanu samadele üksikasjadele.

3.   Võta arvesse ajaloofakte ja vanaaja kombeid.

4.   Tee vahet kujundlikul ja sõnasõnalisel keelekasutusel.

5.   Arvesta, et mingi tegu võidakse omistada kellelegi, kes seda tegelikult ise ei teinud. a

6.   Kasuta täpset piiblitõlget.

7.   Ära püüa Piiblis öeldut kokku sobitada ekslike usutõdede või -dogmadega.

 Järgnevalt vaatame, kuidas nende põhimõtete rakendamine aitab selgitada mõnd Piibli näilist vasturääkivust.

1. põhimõte. Kontekst

  Kui Jumal seitsmendal päeval puhkas, siis miks öeldakse, et ta teeb tööd seniajani? 1. Moosese raamatu loomisaruande kontekst näitab, et sõnad „[Jumal] hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud” viitavad tema tegudele seoses Maa loomisega (1. Moosese 2:​2​—​4). Jeesuse sõnad „Isa teeb tööd seniajani” ei läinud Moosese raamatus öelduga vastuollu, sest Jeesus rääkis Jumala teistest töödest (Johannese 5:​17). Jumala tööde hulka kuulub ka Piibli kirjutamise juhtimine oma vaimuga ja inimestega tegelemine (Laul 20:​6; 105:​5; 2. Peetruse 1:​21).

2. ja 3. põhimõte. Vaatenurk ja ajalugu

  Kus Jeesus pimeda mehe tervendas? Luuka raamat ütleb, et kui Jeesus „Jeerikole lähenes”, tervendas ta ühe pimeda mehe. Paralleeljutustus Matteuse raamatus mainib kahte pimedat ning ütleb, et Jeesus tervendas nad siis, kui ta oli „Jeerikost välja minemas” (Luuka 18:​35​—​43; Matteuse 20:​29​—​34). Need eri vaatenurkadest kirjutatud lood tegelikult täiendavad teineteist. Matteus toob pimedaid mainides ära nende arvu, Luukas keskendub aga sellele ühele mehele, kellega Jeesus otseselt rääkis. Arheoloogid on avastanud, et Jeeriko oli Jeesuse ajal kaksiklinn. Vanem juudi linn asus umbes pooleteise kilomeetri kaugusel uuest rooma linnast. Seega võis Jeesus teha oma imeteo nende kahe linna vahel.

4. põhimõte. Kujundlikud ja sõnasõnalised väljendid

  Kas maa hävitatakse? Koguja 1:​4 ütleb, et „maa püsib igavesti”. Mõne arvates läheb see vastuollu tekstiga, mis ütleb, et maailma „algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam” (2. Peetruse 3:​10, P 1997). Tegelikult kasutatakse Piiblis sõna „maa” nii sõnasõnaliselt, viidates sellega meie planeedile, kui ka kujundlikult, viidates inimestele, kes maa peal elavad (1. Moosese 1:​1; 11:​1). Maa hävimine, millele 2. Peetruse 3:​10 tekstis viidatakse, ei tähenda meie planeedi, vaid „jumalakartmatute inimeste” hävingut (2. Peetruse 3:​7).

5. põhimõte. Tegevuse omistamine

  Kes edastas Kapernaumas Jeesusele tsentuurio palve? Matteuse 8:​5, 6 ütleb, et tsentuurio (sõjaväeohvitser) ise tuli Jeesuse juurde, kuid Luuka 7:​3 mainib, et tsentuurio saatis Jeesuse juurde juutide vanemad. Seda näilist vastuolu on võimalik selgitada sellega, et tegu oli küll ohvitseri palvega, kuid Jeesusele esitasid selle juudi vanemad kui ohvitseri esindajad.

6. põhimõte. Täpne tõlge

  Kas me kõik teeme pattu? Piibel õpetab, et me kõik oleme pärinud patu esimeselt inimeselt Aadamalt (Roomlastele 5:​12). Mõned piiblitõlked paistavad minevat sellega vastuollu, öeldes, et hea inimene „ei tee pattu” (1. Johannese 3:​6, P 1997). Salmis 1. Johannese 3:​6 olev tegusõna „pattu tegema” on algkeeles ehk kreeka keeles olevikus, mis tähistab selles keeles tavaliselt kestvat tegevust. On vahe, kas tegemist on päritud patuga, mida ei ole võimalik vältida, või tahtliku ja harjumusliku Jumala seaduste rikkumisega. Seepärast on mõned piiblitõlked selle näilise vastuolu kõrvaldanud, kasutades täpsemat sõnastust „ei tee harjumuslikult pattu” („Uue maailma tõlge”).

7. põhimõte. Piibel, mitte dogma

  Kas Jeesus on Jumalaga võrdne või mitte? Jeesus on öelnud: „Mina ja Isa oleme üks,” kuid see paistab minevat vastuollu tema sõnadega „Isa on suurem kui mina” (Johannese 10:​30; 14:​28). Et neid kahte piiblikohta õigesti mõista, tuleb meil kindlaks teha, mida Piibel Jehoovast ja Jeesusest tegelikult räägib, mitte püüda neid salme kokku sobitada kolmainuõpetusega, mis ei põhine Piiblil. Piibel näitab, et Jehoova pole üksnes Jeesuse Isa, vaid ka Jeesuse Jumal — isik, keda isegi Jeesus teenib (Matteuse 4:​10; Markuse 15:​34; Johannese 17:​3; 20:​17; 2. Korintlastele 1:​3). Jeesus ei ole Jumalaga võrdne.

 Kontekst näitab, et sõnadega „mina ja Isa oleme üks” pidas Jeesus silmas seda, et temal ja ta Isal, Jumal Jehooval, on ühised eesmärgid. Ta ütles: „Isa on ühtne minuga ja ... mina olen ühtne Isaga” (Johannese 10:​38). Jeesus ja ta jüngrid on samas mõttes ühtsed ehk neil on ühised eesmärgid. Oma palves Jumalale ütles Jeesus jüngrite kohta: „Ma [olen] andnud neile sellise au, mille sa oled andnud minule, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks. Mina olen ühtne nendega ja sina oled ühtne minuga” (Johannese 17:​22, 23).