Ingliskeelse „Uue maailma tõlke” esimene osa ilmus trükist aastal 1950. Sestpeale on mõned „Uue maailma tõlke” a täpsust arvustanud või küsitavaks pidanud, sest kohati erineb see teistest piiblitõlgetest. Üldjoontes on selliste erinevuste põhjused järgmised:

•   Usaldusväärsus. „Uue maailma tõlge” tugineb ajakohasele õpetlaslikule uurimistööle ja kõige usaldusväärsematele vanadele käsikirjadele. Seevastu näiteks ingliskeelne 1611. aasta „King James Version” põhineb käsikirjadel, mis kõik pole nii täpsed ega vanad kui need, mida kasutati „Uue maailma tõlke” koostamisel.

•   Ustavus. „Uue maailma tõlge” püüab Jumala inspireeritud algset sõnumit ustavalt edasi anda (2. Timoteosele 3:16). Paljud piiblitõlked ohverdavad ustavuse Jumala antud sõnumile inimeste traditsioonidest kinnipidamisele, asendades näiteks Jumala isikunime Jehoova selliste sõnadega nagu Issand või Jumal.

•   Sõnasõnalisus. Erinevalt vabatõlgetest püüab „Uue maailma tõlge” anda algteksti mõtte edasi sõnasõnaliselt, seni kuni see ei vii kohmaka sõnastuseni ega ähmasta algsete kirjutiste mõtet. Tõlgetes, mis Piibli algset teksti liiga vabalt ümber sõnastavad, kipub olema sees inimeste arvamusi või neist võivad olla jäänud välja olulised detailid.

 Puuduvad raamatud. Roomakatoliku ja ida-õigeusu kirikud on oma Piiblitesse lisanud apokrüüfidena tuntud raamatud. Neid sisaldavad näiteks ka eestikeelse Piibli väljaanded aastatest 1739, 1938—40 (juubeliväljaanne, nn Suur Piibel) ning 1999. Ent juudi kaanonisse neid raamatuid ei arvatud. Väärib aga märkimist, et Piibli sõnul olid just juudid need, kelle hoolde olid usaldatud „Jumala pühad sõnumid” (Roomlastele 3:1, 2). Seega jätavad „Uue maailma tõlge” ja paljud teised nüüdisaja piiblitõlked täiesti õigustatult apokrüüfid välja.

 Puuduvad salmid. Mõnedesse tõlgetesse on lisatud salme ja fraase, mida vanimates kättesaadavates Piibli käsikirjades pole, ent „Uue maailma tõlkes” sellised lisandused puuduvad. Paljud nüüdisaja tõlked kas jätavad need hilisemad lisandused välja või tunnistavad, et need tekstid puuduvad vanemates käsikirjades. b

 Teistsugune sõnastus. Mõnikord võib sõnasõnaline tõlge olla ebaselge või eksitav. Näiteks Jeesuse ütlust kirjakohas Matteuse 5:3 on tõlgitud sõnadega „Õndsad on vaimust vaesed” (eestikeelne 1968. aasta tõlge). Paljude meelest jääb sõnasõnaline tõlge „vaimust vaesed” segaseks või jätab mulje, et Jeesus rääkis neist, kes pole täie mõistuse juures. Kuid Jeesuse sõnade mõte on tegelikult see, et meie tõeline õnn tuleneb äratundmisest, et me vajame Jumala juhatust. „Uue maailma tõlge” annab selle mõtte õigesti edasi väljendiga „need, kes mõistavad, et neil on vaimsed vajadused” (Matteuse 5:3). c

•   Tuntud piiblitõlkija ja õpetlane Edgar Goodspeed kirjutas oma kirjas kuupäevaga 8. detsember 1950 Piibli kreekakeelse „Uue maailma tõlke” kohta: „Mulle pakub huvi teie rahva misjonitöö ja selle üleilmne ulatus ning mul on väga hea meel loomuliku, selge ja jõulise tõlke üle. Võin kinnitada, et see osutab äärmiselt tõsisele uurimistööle.”

•   Professor Allen Wikgren Chicago ülikoolist viitas „Uue maailma tõlkele” kui ühele näitele nüüdisaegses keeles tõlkest, mis pole tuletatud teistest tõlgetest, vaid on „sõltumatu tõlgendamise tulemus”. („The Interpreter’s Bible”, 1. köide, lk 99.)

•   Briti piiblikriitik Alexander Thomson märkis Piibli kreekakeelse osa „Uue maailma tõlke” kohta järgmist: „Tõlge annab tunnistust oskuslike ja tarkade õpetlaste tööst; nad on püüdnud tuua välja kreekakeelse teksti tegelikku mõtet, sel määral kui inglise keel on suuteline seda edasi andma.” („The Differentiator”, aprill 1952, lk 52.)

•   Ehkki kirjanik Charles Francis Potter märkis ära „Uue maailma tõlke” mõningaid enda meelest tavatuid tõlgendusi, täheldas ta: „Pole kahtlust, et anonüümsed tõlkijad on tõlkinud parimaid kreeka ja heebrea käsikirjalisi tekste õpetlasliku oskuslikkuse ja taiplikkusega.” („The Faiths Men Live By”, lk 300.)

•   Olgugi et Robert McCoy arvates on „Uue maailma tõlge” ühtlasi nii iseäralik kui ka suurepärane, võttis ta oma ülevaate kokku järgmiste sõnadega: „Uue Testamendi tõlge tõendab, et [Jehoova tunnistajate] rühmituses on õpetlasi, kes on võimelised käsitlema arukalt Piibli tõlkimisega kaasnevaid arvukaid probleeme.” („Andover Newton Quarterly”, jaanuar 1963, lk 31.)

•   Professor MacLean Gilmour, kes küll mõningate „Uue maailma tõlke” tõlgendustega nõus polnud, möönis siiski, et selle tõlkijad „on olnud kreeka keele alal harukordselt kompetentsed”. („Andover Newton Quarterly”, september 1966, lk 26.)

•   Oma ülevaates „Uue maailma tõlke” kohta, mis on osa tõlkest „Kingdom Interlinear Translation of the Greek Scriptures”, kirjutas abiprofessor Thomas Winter: „Anonüümse komitee tehtud tõlge on igati nüüdisaegne ja järjepidevalt täpne.” („The Classical Journal”, aprill—mai 1974, lk 376.)

•   Heebrea keele õpetlane professor Benjamin Kedar-Kopfstein Iisraelist tõdes aastal 1989: „Oma lingvistilises uurimistöös heebreakeelse Piibli ja tõlgete kohta viitan ma tihtilugu ingliskeelsele väljaandele, mida tuntakse nimetuse all „Uue maailma tõlge”. Seda tehes olen ikka ja jälle tõdenud, et selles väljaandes kajastub aus püüe saavutada mõistetav tekst, mis on nii täpne kui vähegi võimalik.”

•   Tuginedes üheksale põhilisele ingliskeelsele tõlkele, kirjutas usu-uuringute abiprofessor Jason David BeDuhn: „Võrreldud tõlgete seast kerkib UM [„Uue maailma tõlge”] esile kui kõige täpsem.” Ehkki üldsus ja paljud piibliõpetlased on seisukohal, et „Uue maailma tõlke” erisused tulenevad tõlkijate usulistest mõjutustest, nentis BeDuhn: „Valdav osa erisustest johtub suuremast täpsusest, kuna UM on Uue Testamendi kirjutajate algsete väljenduste sõnasõnaline, alalhoidlik tõlge.” („Truth in Translation”, lk 163, 165.)