„MUL on üks unistus.” Need sõnad lausus viiskümmend aastat tagasi, 28. augustil 1963, oma kuulsas kõnes Martin Luther King, kes oli inimõiguste eest võitleva liikumise juht Ameerikas. Korrates seda haaravat fraasi, väljendas ta oma unistust, et kord saavad inimesed vabaks rassiliste eelarvamuste kütkeist. Kuigi tema sõnad olid suunatud ameeriklastele, on see unelm saanud paljude teistestki rahvastest inimeste unelmaks.

Kolm kuud pärast Kingi kõnet, 20. novembril 1963, kirjutasid enam kui 100 riigi juhid alla ÜRO rahvusvahelisele deklaratsioonile rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta. Järgnevatel aastakümnetel võeti tarvitusele veel teisigi globaalseid abinõusid. Paratamatult tekib küsimus: millised on olnud kõigi nende üllaste ettevõtmiste tulemused?

21. märtsil 2012 märkis ÜRO peasekretär Ban Ki-moon: „On sõlmitud mitmeid väga olulisi lepinguid ja on olemas häid abinõusid — koguni üleilmne ulatuslik tegevuskava —, et hoida ära ja juurida välja rassismi, rassilist diskrimineerimist, ksenofoobiat ning sellega seotud sallimatuse vorme. Sellest hoolimata põhjustab rassism ikka veel kannatusi miljonitele inimestele kogu maailmas.”

Isegi riikides, kus on palju ära tehtud võitluses rassismi ja muude eelarvamuste vormidega, jääb püsima küsimus: kas tehtud edusammud on inimestes sügavalt juurdunud tunded tõesti kõrvaldanud või on need õpetanud inimesi oma tundeid lihtsalt varjama? Mõned usuvad, et parimal juhul suudavad sellised edusammud üksnes ennetada diskrimineerimist, kuid on jõuetud täielikult välja juurima eelarvamusi. Miks võib nii öelda? Diskrimineerimine on tegu, millel võivad olla tunnistajad ja mida saab seadusega karistada, eelarvamus aga on seotud inimese mõtete ja tunnetega ning seepärast pole seda kerge reguleerida.

Seega ei peaks püüded eelarvamusi kõrvaldada piirduma lihtsalt diskrimineerivatest tegudest hoidumisega, vaid muutma inimese mõtteid ja tundeid seoses endast erinevate inimestega. Kas see on tõesti võimalik? Kui jah, siis kuidas? Lugegem alljärgnevalt mõningate inimeste lugusid, kust ilmneb nii see, et inimestel on võimalik oma suhtumist muuta, kui ka see, mis on aidanud neil seda teha.

Linda: Olen sündinud Lõuna-Aafrika Vabariigis. Suhtusin lõuna-aafriklastesse, kes polnud valged, kui alamast klassist harimatutesse ja ebausaldusväärsetesse inimestesse. Minu silmis sobisid nad üksnes valgete teenriteks. Olin eelarvamuste kütkeis, ilma et oleksin seda endale tunnistanud. Kuid minu suhtumine muutus, kui hakkasin Piiblit uurima. Sain teada, et „Jumal ei ole erapoolik” ja et tähtis on inimene ise, mitte tema nahavärv või keel, mida ta kõneleb (Apostlite teod 10:34, 35; Õpetussõnad 17:3). Lugedes kirjakohta Filiplastele 2:3, mõistsin, et kui pean kõiki teisi endast kõrgemaks, saan eelarvamustest vabaks. Selle ja teiste sarnaste Piibli põhimõtete järgi elamine on aidanud mul tunda huvi teiste vastu, olenemata nende nahavärvist. Tunnen nüüd, et olen vabanenud eelarvamuste kammitsaist.

 Michael: Kasvasin üles paikkonnas, kus elasid valdavalt valged austraallased, ja ma suhtusin väga umbusklikult aasialastesse, eriti hiinlastesse. Kui ma autoga sõites juhtusin nägema mõnda aasialast, kerisin akna alla ja hüüdsin selliseid solvanguid nagu „Kasi koju, aasialane!”. Hiljem, kui hakkasin Piiblit uurima, mõistsin, kuidas Jumal inimestesse suhtub. Ta armastab inimesi sõltumata sellest, kust nad pärit on või millise välimusega nad on. Jumala armastus inimeste vastu puudutas mu südant ja mu viha muutus armastuseks. On imeline kogeda nii drastilist muudatust. Nüüd suhtlen meelsasti kõigist rahvustest ja erisuguse taustaga inimestega. See on avardanud mu ellusuhtumist ja toonud mulle palju rõõmu.

Sandra: Mu ema oli pärit Delta osariigist Umunede linnast (Nigeeria). Isa aga on pärit Edo osariigist ja räägib esani keelt. Seetõttu suhtus isa suguvõsa emasse suure eelarvamusega ja ema kannatas selle all kuni oma surmani. Tõotasin, et ma ei tee kunagi mitte mingit pistmist kellegagi, kes kõneleb esani keelt, ega abiellu kellegagi Edo osariigist. Kuid hakanud Piiblit uurima, nägin asju uues valguses. Piibel ütleb, et Jumal ei ole erapoolik ja et talle on meelepärane igaüks, kes teda kardab. Niisiis, mis õigusega võiksin mina vihata inimesi, kes on teisest suguharust või kõnelevad teist keelt? Muutsin oma suhtumist ja leppisin isa suguvõsaga ära. Tänu sellele, et olen juhindunud Piibli põhimõtetest, olen õnnelik ja mul on meelerahu. Samuti on see mind õpetanud läbi saama teistega, olenemata nende taustast, rassist, keelest või rahvusest. Ja kes on nüüd minu abikaasa? Mees, kes on Edo osariigist ja kõneleb esani keelt!

Kuidas on võimalik, et Piibel on aidanud neil ja paljudel teistel saada üle sügavale juurdunud vihast ja eelarvamustest? Piibel on Jumala Sõna ja sel on vägi muuta inimeste mõtteviisi ja suhtumist teistesse. Veel enam, Piibel näitab, mida  läheb tarvis selleks, et kõik eelarvamused kaoksid.

Olgugi et Piibli tundmine võib aidata meil oma tugevaid emotsioone vaos hoida ja neist vabaneda, on veel midagi, mis tuleb kõrvaldada, enne kui võime eelarvamustest täielikult lahti saada. Esiteks mõjutab meid praegu see, et kõik inimesed on patused ja ebatäiuslikud. Ütleb ju Piibel selgelt, et „pole inimest, kes pattu ei tee” (1. Kuningate 8:46). Olenemata sellest, kui kõvasti me ka ei püüa, seisame silmitsi samasuguse seesmise võitlusega nagu Paulus, kes kirjutas: „Kui ma tahan teha seda, mis on õige, on minus seda, mis on halb” (Roomlastele 7:21). Niisiis lähtub meie ebatäiuslikust südamest aeg-ajalt „kahjulikke arutlusi”, mis võivad kujuneda eelarvamuseks (Markuse 7:21).

Teiseks avaldab meile mõju Kurat-Saatan. Piibel kirjeldab teda kui „inimesetapjat” ja lisab, et ta „eksitab kogu asustatud maad” (Johannese 8:44; Ilmutus 12:9). See tõsiasi aitab mõista, miks eelarvamused on nii laialt levinud ja miks pole inimkond suutnud vabaneda kitsarinnalisusest, diskrimineerimisest, genotsiididest ja teistest rassilise, religioosse ja sotsiaalse sallimatuse vormidest.

Järelikult tuleb selleks, et inimesed võiksid täielikult vabaneda eelarvamustest, kõrvaldada patt, ebatäius ja Saatana mõju. Piibel näitab, et seda teeb Jumala kuningriik.

Jeesus Kristus õpetas oma järelkäijaid paluma Jumalat järgmiste sõnadega: „Sinu kuningriik tulgu. Sinu tahe sündigu nagu taevas, nii ka maa peal” (Matteuse 6:10). Jumala kuningriik on valitsus, mis kõrvaldab kogu ebaõigluse, sealhulgas kõik sallimatuse ja eelarvamuste ilmingud.

Kui Jumala kuningriik tuleb ja hakkab maa üle valitsema, seotakse Saatan kinni ehk talt võetakse igasugune tegutsemisvabadus, et „ta enam ei eksitaks rahvaid” (Ilmutus 20:2, 3). Rajatakse „uus maa” (inimühiskond), „kus õigus elab” (2. Peetruse 3:13). *

Need, kes kuuluvad sellesse õiglasesse inimühiskonda, vabastatakse patust ehk tuuakse täiusesse (Roomlastele 8:21). Jumala kuningriigi alamatena ei tee nad „paha ega kahju”. Miks? „Sest maa on täis Jehoova tundmist” (Jesaja 11:9). Siis õpib kogu inimkond tundma Jumal Jehoova teid ja jäljendama tema meeldivaid omadusi. Kõik eelarvamused kaovad, „sest Jumala juures ei ole erapoolikust” (Roomlastele 2:11).