KUI teadlased 20. sajandi keskpaiku antibiootikumid avastasid, lootsid arstid, et nende uute ravimitega tehakse teatud haigustele lõpp. Algul paistsid antibiootikumid neile pandud lootusi õigustavat. Kuid nende laialdase kasutamise tagajärjel on tekkinud bakterid, mis on antibiootikumide suhtes resistentsed.

Leidmaks uusi relvi nakkuste vastu võitlemiseks, on mõned teadlased hakanud huvi tundma möödunud aegadel kasutatud haigustõrjemeetodite vastu. Üheks selliseks meetodiks on päikesevalguse ja värske õhu tervistava mõju ärakasutamine.

Inglismaal oli mitmeid varajasi tegelasi, kes propageerisid seisukohta, et päikesel ja värskel õhul on tervistav mõju. Arst John Lettsom (1744—1815) määras tuberkuloosihaigetele lastele raviks viibimise mereõhu ja päikesepaiste käes. Aastal 1840 täheldas kirurg George Bodington, et need, kes töötavad värske õhu käes — näiteks talunikud, põllumehed ja karjused —, ei haigestu üldjuhul tuberkuloosi, samal ajal kui need, kes palju aega kinnistes ruumides viibivad, on sellele hulga vastuvõtlikumad.

Florence Nightingale (1820—1910) sai tuntuks oma uuenduste poolest põetuses, kui ta hoolitses Krimmi sõjas haavata saanud Briti sõdurite eest. Ta kirjutas: „Kas te olete kellegi magamistuppa minnes ... kas öösel või siis hommikul enne akende avamist leidnud õhu olevat midagi muud kui ebatervislikult umbse ja lehkava?” Ta soovitas hoida patsiendi toa õhku sama värskena, kui on välisõhk, siiski nii, et patsiendil külm ei oleks. Ta lisas: „Kõik mu kogemused haigetega on üheselt näidanud, et kõige tähtsam, mida nad vajavad, on värske õhk ja tähtsuselt teine on valgus ... Ja nad ei vaja mitte lihtsalt valgust, vaid otsest päikesevalgust.”  Samuti olid paljud tol ajal arvamusel, et tervise seisukohalt on kasulik voodipesu aeg-ajalt päikese käes hoida.

Kuigi teadus on tolle ajaga võrreldes kõvasti edasi arenenud, kinnitavad nüüdisaegsed uurimistulemused sedasama. Näiteks 2011. aastal Hiinas tehtud uuring näitas, et tihedalt rahvastatud üliõpilasühiselamutes, kus on ebapiisav ventilatsioon, esineb rohkem hingamisteede haigusi.

Maailma Terviseorganisatsioon tunnustab seda, et loomulik ventilatsioon, mille puhul välisõhk liigub läbi hoone, on haigustõrjeks väga tähtis. Selle organisatsiooni 2009. aastal väljaantud juhendites soovitatakse tervishoiuasutustes ruume tuulutada, kuna see kahandab tublisti haiglanakkuse saamise riski. *

Võib tekkida aga küsimus, kas see kõik on ka teaduslik ning kuidas siis päike ja õhk nakkuste levimist vähendavad.

Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi laboris tehtud uuringud selgitavad asja. Sealsed teadlased üritasid teada saada, kui kauaks jääks Londoni õhk ohtlikuks, kui seal kasutataks bioloogilist relva ja linna kohal lõhataks ohtlikke baktereid sisaldav pomm. Et õhus edasikanduvate patogeenide elujõulisust kindlaks teha, panid teadlased ämblikuniitidele kolibaktereid ja asetasid need värske õhu kätte. Eksperiment tehti öösel, kuna oli teada, et päikesevalguse käes kolibakterid surevad. Mida see katse näitas?

Paar tundi hiljem oli enamik baktereid surnud. Kui aga katset korrati ja baktereid hoiti samas kohas, samal temperatuuril ja sama niiskusastme juures, kuid kinnises nõus, oli enamik neist sama aja möödudes endiselt elus. Kuidas seda selgitada? Miski värskes õhus mõjub bakteritele surmavalt. Teadlased ei tea veel täpselt, mis see on, kuid nende arvates võib tegu olla teatud ühendiga, mida leidub värskes õhus ning mis toimib kui looduslik desinfitseerija, hävitades patogeene ja muid mikroobe, mis meid õhus varitsevad.

Ka päikesevalgusel on desinfitseeriv toime. Ajakirjas Journal of Hospital Infection öeldakse, et enamik õhu kaudu levivaid haigustekitajaid ei talu päikesekiirgust.

Mida me sellest õpime? Värske õhk ja mõõdukal määral päikest mõjub tervisele hästi. Kas ka sina saaksid rohkem õues viibida?