NELJANDAL sajandil e.m.a tõi noor makedoonlane Aleksander Kreeka * maailmaareenile. Kreekast sai piibliajaloo viies maailmariik just tänu temale. Hiljem hakati teda nimetama Aleksander Suureks. Enne teda olid võimul Egiptuse, Assüüria, Babüloonia ja Meedia-Pärsia impeeriumid.

Kui Aleksander suri, tema rajatud impeerium killustus ja hakkas minetama oma võimsust. Ent kreeka kultuur, keel, religioon ja filosoofia avaldas oma mõju veel kaua pärast poliitilise impeeriumi kustumist.

Piibel ei räägi, et Kreeka ülemvõimu ajal oleks teeninud ükski Jumala prohvet või et siis oleks kirjutatud mõni inspireeritud piibliraamat. Siiski mainitakse Kreekat Piibli prohvetiennustustes. Samuti on Piibli kreekakeelses osas (mida tavaliselt nimetatakse Uueks Testamendiks) rohkelt viiteid kreeka mõjule. Näiteks paiknesid peamiselt Iisraelis kümme hellenistlikku linna, mida nimetati Dekapoliseks (kreekakeelne sõna, mille tõlkevasteks on „kümme linna”) (Matteuse 4:25; Markuse 5:20; 7:31). Piibel mainib seda piirkonda mitmel korral. Ilmalik ajalugu ning suurejoonelised teatrite, amfiteatrite,  templite ja kümblate jäänused kinnitavad samuti nende linnade olemasolu.

Piiblis on ka palju viiteid kreeka kultuurile ja religioonile, seda eriti Apostlite tegude raamatus, mille pani kirja arst Luukas. Vaadelgem mõnda näidet.

Seoses apostel Pauluse käiguga Ateenasse aastal 50 m.a.j annab Pühakiri teada, et linn oli „täis ebajumalaid” (Apostlite teod 17:16). Ajaloolised tõendid kinnitavad, et Ateena ja selle eeslinnad kubisesid ebajumalakujudest ja templitest.

Kirjakoha Apostlite teod 17:21 sõnade järgi „ei kulutanudki ateenlased ja seal viibivad muulased oma vaba aega muule kui millegi uue rääkimisele või kuulamisele”. Thukydidese ja Demosthenese kirjutised tõendavad, et ateenlastele meeldis jutelda ja väidelda.

Piibel tõstab esile fakti, et „epikuurlaste ja stoikute filosoofid hakkasid temaga [Paulusega] vaidlema” ning viisid ta Areopaagile, et nõuda temalt asja kohta põhjalikumat selgitust (Apostlite teod 17:18, 19). Ateena oli tuntud oma paljude filosoofide poolest, kaasa arvatud epikuurlased ja stoikud.

Paulus viitab ateenlaste altarile, millele oli kirjutatud „Tundmatule Jumalale” (Apostlite teod 17:23). Sellised tundmatule jumalale pühendatud altarid püstitas tõenäoliselt kreetalane Epimenides.

Oma kõnes ateenlastele tsiteerib Paulus väljendit „sest ka meie põlvneme temast”. Omistamata neid sõnu vaid ühele poeedile, ütleb ta: „Mõned teie poeedid” (Apostlite teod 17:28). Ilmselt pidas ta silmas kreeka poeete Aratost ja Kleanthest.

Täiesti põhjendatult järeldas üks õpetlane: „Minus tekitab lugu Pauluse käigust Ateenasse tunde, et tegemist on vahetult sündmusi läbi elanu jutustusega.” Sama võib öelda Piibli kirjelduse kohta Pauluse tegevusest Väike-Aasia Efesose linnas. Esimesel sajandil m.a.j oli selles linnas ikka veel au  sees paganlik kreeka religioon, eriti silmapaistev oli jumalanna Artemise kummardamine.

Artemise templit, mis oli üks seitsmest antiikmaailma imest, mainitakse Apostlite tegude raamatus mitmel korral. Näiteks võime lugeda, et Pauluse kuulutustöö Efesoses vihastas välja hõbesepp Demeetriose, kes ajas õitsvat äri hõbedast Artemise templi koopiaid valmistades. Raevunud Demeetrios ütles: „See Paulus [on] veennud märkimisväärselt suurt hulka rahvast ja muutnud nende arvamust, öeldes, et need, mida kätega tehakse, ei olegi jumalad” (Apostlite teod 19:23–28). Seejärel kihutas ta üles vihase rahvajõugu, kes karjus: „Suur on efeslaste Artemis!”

Tänapäeval on võimalik käia vaatamas Efesose varemeid ja Artemise templi asupaika. Lisaks kinnitavad Efesose vanad raidkirjad, et selle jumalanna austuseks tehti ebajumalakujusid ja et linnas tegutses hõbeseppade tsunft.

Ligi 200 aastat enne Aleksander Suure aega kirjutas Jehoova Jumala prohvet Taaniel seoses maailmavalitsusega: „Vaata, üks sikk tuli lääne poolt üle kogu maa, ilma et ta oleks puudutanud maad; ja sikul oli silmade vahel väljapaistev sarv. Ja ta tuli kahe sarvega jäära juurde ... ja jooksis sellele kallale oma jõulises vihas. Ja ... ta märatses selle vastu ja puskis jäära ning murdis selle mõlemad sarved; ja jääral ei olnud jõudu temale vastu seista, vaid too paiskas ta maha ... Ja sikk suurustas üpris väga, aga kui ta oli vägevuse tipul, murdus suur sarv ja selle asemele kasvas neli väljapaistvat sarve taeva nelja tuule poole” (Taaniel 8:5–8).

Kelle kohta need sõnad öeldi? Taaniel ise vastas: „Jäär, keda sa nägid, kellel oli kaks sarve, on Meeda ja Pärsia kuningad. Karune sikk on Kreeka kuningas; suur sarv tema silmade vahel on esimene kuningas” (Taaniel 8:20–22).

Mõtle sellele! Ajal, mil maailma valitses Babüloonia, ennustas Piibel, et järgmisena tuleb võimule Meedia-Pärsia ja siis Kreeka. Lisaks, nagu me juba eespool mainisime, ütles Piibel konkreetselt, et olles „vägevuse tipul”, suur sarv (Aleksander) murdub ja seda asendab neli sarve. Veel mainib Piibel, et mitte ükski neist neljast ei ole Aleksandri järeltulija (Taaniel 11:4).

See ennustus täitus üksikasjalikult. Aleksander sai kuningaks aastal 336 e.m.a. ja alistas seitsme aastaga võimsa Pärsia kuninga Dareios III. Seejärel jätkas Aleksander impeeriumi laiendamist kuni enneaegse surmani aastal 323 e.m.a, mil ta oli 32-aastane. Aleksandri järel ei saanud mitte keegi võimuletulnutest ainuvalitsejaks, ka polnud nende hulgas tema järeltulijat. Selle asemel „kuulutasid end kuningaks” neli tema tähtsamat väejuhti – Lysimachos, Kassandros, Seleukos ja Ptolemaios – ja asusid impeeriumi juhtima, kirjutab raamat „The Hellenistic Age”.

 Aleksandri sõjaretked viisid täide teisigi Piibli prohvetikuulutusi. Näiteks ennustasid 7. ja 6. sajandil e.m.a elanud prohvetid Hesekiel ja Sakarja, et Tüürose linn hävib (Hesekiel 26:3–5, 12; 27:32–36; Sakarja 9:3, 4). Hesekiel kirjutas lausa, et Tüürose müürid ja põrmgi jäävad lebama „keset merd”. Kas need sõnad täitusid?

Mõelgem, mida Aleksandri väed aastal 332 e.m.a Tüürost piirates tegid. Nad kogusid kokku endise Tüürose maismaalinna rusud ning heitsid need merre, et ehitada Tüürose saarelinnani teetamm. Aleksandri strateegia oli edukas ja Tüüros langes. „Tüürose kohta esitatud ennustused läksid täide pisiasjadeni,” sõnas 19. sajandil selles paigas viibinud maadeuurija. *

Aleksandri vallutused ei loonud aga maailma, mis oleks olnud rahulik ja turvaline. Üks õpetlane, kes uuris lähemalt muistse Kreeka valitsemisaega, märkis: „Lihtinimeste elu ei muutunud sellest peaaegu üldse.” Sama olukord on läbi ajaloo ikka ja jälle kordunud ning see kinnitab Piibli väite õigsust, et „inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9).

Kuid kehv inimvalitsus ei jää igavesti kestma, kuna Jumal on rajanud valitsuse, mis on kaugelt üle kõigest, mida inimene on välja mõelnud. See valitsus – Jumala Kuningriik – asendab kõik inimvalitsused ning selle alamad saavad elada tõelises ja kestvas rahus ning julgeolekus (Jesaja 25:6; 65:21, 22; Taaniel 2:35, 44; Ilmutus 11:15).

Jumala kuningriigi kuningas ei ole keegi muu kui Jeesus Kristus. Erinevalt võimuahnetest ja rahva vastu ükskõiksetest inimvalitsejatest on Jeesuse tegutsemisajendiks armastus Jumala ja inimkonna vastu. Tema kohta ennustas laulukirjutaja: „Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest! Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge! Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis!” (Laul 72:12–14).

Kas sa sooviksid sellist valitsejat? Kui jah, tasub sul lähemalt uurida ka kuuendat piibliajaloo maailmariiki, milleks oli Rooma. Just Rooma valitsemisajal sündis ettekuulutatud Päästja, kes jättis inimajalukku kustumatu jälje. Kutsume sind üles tutvuma selle artiklisarja kuuenda artikliga, mille leiad ajakirja „Ärgake!” järgmisest numbrist.