NII nagu tõru- ja nuivähid, kinnituvad ka rannakarplased kivirahnude, puidu või laevakerede külge. Kuid erinevalt eelmainitud vähkidest, kes end tihedalt mingi pinna külge kinnitavad, ripuvad rannakarbid peene niidistiku ehk büssusniitide küljes. Ehkki selline kinnitusviis teeb rannakarbi toitumise ja liikumise seisukohalt paindlikumaks, näivad need kiused olevat liiga haprad, et pidada vastu ookeanilainete mõjule. Kuidas võimaldab büssus rannakarbil mingi pinna küljes rippuda ning mitte lasta end lainetel kaasa viia?

Mõtteainet. Büssusniidid on ühest otsast jäigad, aga teisest otsast pehmed ja elastsed. Jäika osa on 80 protsenti, pehmet 20 protsenti. Just selline täpne vahekord tagab teadlaste sõnul rannakarbi tugevaima kinnituse. Seepärast suudab büssus merevee jõulistele tõmmetele ja tõugetele väga hästi vastu pidada.

Professor Guy Genin nimetab selle uurimistöö tulemusi hämmastavaks. Ta sõnab: „Selle organismi imelisus peitub tema geniaalselt kokku liidetud elastse ja jäiga osa koostoimes.” Teadlased usuvad, et büssusniitide ehitusest saaks malli võtta paljudes valdkondades, näiteks võiks see anda ideid, kuidas kinnitada seadmeid ehitistele ja allveesõidukitele, kuidas ühendada kõõluseid luudega ja kuidas sulgeda operatsiooni sisselõikeid. „Mis puudutab kinnitumisviise, siis loodus on põhjatu varasalv,” ütleb USA-s Santa Barbaras asuva California ülikooli professor Herbert Waite.

Mida sina arvad? Kas rannakarbi büssus tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?