Piibel ei ütle, millisel kuupäeval Jeesus sündis, samuti ei ole seal kirjas, et me peaksime tema sünnipäeva tähistama. McClintocki ja Strongi entsüklopeedia märgib: „Jõulude pidamine ei ole Jumala korraldus ja samuti pole see pärit UT-st [Uuest Testamendist].”

 Jõulude algupära uurimine näitab, et selle juured on paganlikes usuriitustes. Piibel annab teada, et Jumalale ei meeldi, kui tema teenimisel järgitakse talle vastuvõetamatuid kombeid (2. Moosese 32:5—7).

1.   Jeesuse sünnipäev. „Algkristlased ei tähistanud [Jeesuse] sünnipäeva, sest nad pidasid sünnipäevade tähistamist paganlikuks kombeks.” („The World Book Encyclopedia”.)

2.   25. detsember. Pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et Jeesus sündis sellel päeval. Kirikuisad valisid 25. detsembri tõenäoliselt sel põhjusel, et see langeks kokku paganlike pidustustega, mida peeti talvise pööripäeva paiku.

3.   Kingituste jagamine ja pidutsemine. Teatmeteos „The Encyclopedia Americana” ütleb: „Paljud jõululõbustused pärinevad saturnaalidest, roomlaste pühadest, mida peeti detsembri keskel. Sealt on tulnud näiteks tava korraldada rikkalikke pidusööke, teha kingitusi ja põletada küünlaid.” Entsüklopeedia „Britannica” lisab, et saturnaalide ajaks „peatati igasugune töö ja äritegevus”.

4.   Jõulutuled. „The Encyclopedia of Religion” annab teada, et eurooplastel oli komme kaunistada oma kodusid „igasuguste tulede ja igihaljaste taimedega”, et tähistada talvist pööripäeva ja peletada eemale kurje vaime.

5.   Puuvõõrik ja astelpõõsas. „Keldi preestrid omistasid eelkõige puuvõõrikule maagilise väe. Igihaljas astelpõõsas, mida hardalt austati, sümboliseeris päikese naasmist.” („The Encyclopedia Americana”.)

6.   Jõulupuu. „Puukummardamine oli paganlike eurooplaste seas tavaline ja säilis ka pärast nende ristiusku pöördumist.” See avaldus muu hulgas ka kombes „seada kesktalviste pühade ajal maja sissepääsu juurde või majja jõulupuu”. (Entsüklopeedia „Britannica”.)