TEISE maailmasõja ajal kutsuti vend Elias koos ta naise Josephine’iga Lääne-Jaaval Sukabumis Jaapani sõjaväepolitsei Kempeitai peakorterisse. Esimesena kuulasid ametnikud üle André. Teda pommitati ristküsimustega. „Kes on Jehoova tunnistajad? Kas te töötate Jaapani valitsuse vastu? Kas te olete nuhk?” päriti talt.

„Me oleme kõikvõimsa Jumala teenijad ja meil pole mingit süüd,” kostis André. Komandör haaras seinalt samuraimõõga ja hoidis seda ähvardavalt üleval.

„Mis siis, kui ma teid kohe praegu maha löön?” urises ta tigedalt. André pani pea lauale ja palvetas vaikselt. Pärast pikka pausi kostis naerupahvak. „Te olete vapper!” ütles komandör. Seejärel kutsus ta sisse Josephine’i. Kui tema tunnistus André omaga ühtis, käratas komandör: „Te pole mingid nuhid. Kaduge siit!”

 Mõne kuu pärast esitasid valevennad André vastu süüdistuse ja ta vangistati. (2. Kor. 11:26.) Mitu kuud hoidis ta end elus sellega, et korjas kongi äravoolutorust toiduriismeid. Vangivalvurid aga ei suutnud teda murda. Kui Josephine sai Andréd vaatama minna, sosistas too läbi trellide: „Ära muretse. Tehku nad minuga mis tahes, tapku või lasku vabaks, aga mina jään Jehoovale ustavaks. Nad võivad mind siit välja viia surnuna, kuid mitte reeturina.”

Kuus kuud peale vangistamist kaitses André end Jakarta kõrgeima kohtu ees ja ta lasti vabaks.

Umbes 30 aasta pärast, kui Indoneesia valitsus Jehoova tunnistajate tegevuse taas keelu alla pani, kutsus Põhja-Sulawesil Manados ringkonnaprokurör André enda juurde. „Kas te teate, et Jehoova tunnistajad on keelustatud?” päris ta.

„Jah,” vastas André.

„Kas te olete nüüd valmis oma usku vahetama?” küsis ametnik.

André kummardus ettepoole, lõi endale vastu rinda ja sõnas valjul madalal häälel: „Te võite mu südame rinnust välja rebida, aga te ei suuda iial sundida mind usku vahetama!”

Ringkonnaprokurör lasi Andrél minna ega tülitanud teda enam kunagi.

Aastal 2000 suri André 85 aasta vanuselt. Ta oli olnud innukas pioneer umbes 60 aastat.