AASTAL 1948 hakkasin koos oma naise Paula ja tütrega Blanco Arribas Jehoova tunnistajate koosolekutel käima. Meil tuli kõndida kokku 40 kilomeetrit, aga me ei jätnud kunagi ühtegi koosolekut vahele. 3. jaanuaril 1949 meid Paulaga ristiti.

Pool aastat hiljem arreteeriti mind ja mõningaid teisi meie kogudusest ning saadeti kolmeks kuuks vangi. Meil tuli magada põrandal ja me saime vaid kord päevas süüa: rohelisi banaane ja teed. Kui olime vanglast vabanenud, ähvardasid riigiametnikud meid ja küllap nad arvasid, et me loobume kuulutustööst. Aga koju naastes jätkasime salaja koosolekutel käimist ja kuulutamist. Kuna valitsuse agendid hoidsid meil pidevalt silma peal, kogunesime kellegi kodus, mõnes kohviistanduses või farmis. Me ei pidanud samas paigas mitu korda järjest koosolekut, vaid  teatasime iga koosoleku lõpus järgmise koosoleku toimumiskoha. Kuulutamas käisime üksinda; olime tööriietes ning meil polnud kaasas kirjandust ega Piiblit. Sellest kõigest hoolimata olin aastatel 1949—1959 seitsmes vanglas ja mulle määrati kolme- kuni kuuekuulised vanglakaristused.

Pidin olema äärmiselt ettevaatlik, sest mõned minu tagakiusajad olid mu oma sugulased. Et mind kinni ei nabitaks, magasin mägedes või mõnes farmis, kuid mind saadi mõnikord siiski kätte. Kord saadeti mind pärast arreteerimist Ciudad Trujillosse La Victoria vanglasse, kus ühes kongis oli 50—60 vangi. Süüa saime kaks korda päevas: maisi hommikul ja väikese portsu ubadega riisi keskpäeval. Kõik tunnistajad, kes seal olid, mõistagi kuulutasid kaasvangidele ja me pidasime korrapäraselt koosolekuid, kus tsiteerisime peast piiblitekste ja rääkisime kuulutustöökogemusi.

Viimane kord, kui vangis olin, peksis üks sõdur mind püssipäraga pähe ja ribidesse. Ehkki see peksmine ja muu halb kohtlemine annab siiani tunda, tegid niisugused katsumused mind vastupidavamaks, tugevdasid mu usku ja otsusekindlust teenida Jehoovat.

Nüüd 96-aastasena teenin koguduseabilisena. Ma ei saa enam pikki vahemaid käia, aga ma istun oma maja ees ja kuulutan kõigile möödakäijatele. Kuningriigilootus pole mulle unistus, see on reaalsus ja ma olen rääkinud sellest teistele juba rohkem kui 60 aastat. Uus maailm on minu jaoks praegu sama reaalne, kui see oli esimesel päeval, mil ma kuningriigisõnumit kuulsin. *