Artikkel ajakirjas „Biblical Archaeology Review” ütles, et nüüdseks on arheoloogiliste leidude abil tõestatud vähemalt 50 inimese olemasolu, keda mainitakse Piibli heebreakeelses osas. Nende hulgas on 14 Juuda ja Iisraeli kuningat, näiteks sellised tuntud isikud nagu Taavet ja Hiskija ning ka vähemtuntud Menahem ja Pekah. Loetelus on veel 5 vaaraod ja 19 kuningat, kes valitsesid Assüürias, Babüloonias, Moabis, Pärsias ja Süürias. Valitsejad pole aga ainsad, kelle olemasolu kinnitavad nii piiblilised kui ka arheoloogilised allikad. Samamoodi on ära märgitud ka ajalooliselt vähemtähtsad isikud, kelle hulgas on ülempreestrid, kirjutaja ja mõned teised ametnikud.

Artikli sõnul on „märkimisväärne hulk õpetlasi üksmeelel”, et nende isikute identifitseerimiseks on piisavalt alust. Samuti viidatakse Piibli kreekakeelses osas paljudele ajaloolistele isikutele, kelle olemasolu saab arheoloogilise materjaliga tõestada. Nendeks on näiteks Herodes, Pontius Pilatus, Tiberius, Kaifas ja Sergius Paulus.

Kuigi praegu pole kunagise Iisraeli aladel vabas looduses enam lõvisid, näitavad umbes 150 piibliviidet, et piiblikirjutajatele oli see loom hästi tuttav. Enamikul juhtudel viidatakse Piiblis lõvidele piltlikus tähenduses, kuid seal on juttu ka tegelikest kokkupuudetest lõvidega. Näiteks öeldakse Simsoni, Taaveti ja Benaja kohta, et nad tapsid lõvisid. (Kohtumõistjate 14:5, 6; 1. Saamueli 17:34, 35; 2. Saamueli 23:20.) Samuti räägitakse inimestest, kes lõvide rünnakute tagajärjel hukkusid. (1. Kuningate 13:24; 2. Kuningate 17:25.)

Muistsetel aegadel ulatus Aasia lõvi (Panthera leo persica) levila Väike-Aasiast ja Kreekast kuni Palestiina, Süüria, Mesopotaamia ja Loode-Indiani. Seda kardetud ja austatud kaslast kujutati sageli muistse Lähis-Ida kunstis. Muljetavaldavad glasuurtellistest lõvikujutised kaunistasid iidse Babüloni protsessioonitänava müüre.

Mõningate ülestähenduste järgi jahtisid ristisõdijad Palestiinas lõvisid 12. sajandi lõpupoole. Paistab, et lõvid kadusid neilt aladelt 14. sajandi alguses. Lõvisid võis kohata Mesopotaamias ja Süürias kuni 19. sajandini ning Iraanis ja Iraagis koguni 20. sajandi algupooleni.