Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas sa tead?

Kas sa tead?

Mis eeliseid andis apostel Paulusele Rooma kodakondsus?

Paulus teatas: „Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser!”

Rooma kodakondsus tagas inimesele erilised õigused ja privileegid kogu impeeriumis. Rooma kodanik pidi alluma pigem Rooma kui provintsilinnade seadustele. Süüdistuse korral võis ta nõustuda, et tema üle mõistetakse kohut kohalike seaduste alusel, kuid samas jäi talle õigus taotleda Rooma kohtu ette minekut. Surmaotsuse korral oli tal õigus esitada apellatsioon keisrile.

Neid kodanikuõigusi silmas pidades märkis Rooma riigimees Cicero esimesel sajandil e.m.a: „Rooma kodaniku aheldamine on kuritegu, tema piitsutamine on kurjus ja hukkamine peaaegu sama kui sugulasetapp.”

Apostel Paulus kuulutas head sõnumit kõikjal Rooma impeeriumis. Oma Rooma kodanikuõigusi kasutas ta ära kolmel ülestähendatud juhtumil: 1) ta andis Filippi linnajuhtidele teada, et need on teda pekstes tema õigusi rikkunud; 2) ta tegi teatavaks oma sotsiaalse staatuse, et vältida piitsutamist Jeruusalemmas; 3) ta nõudis, et tema kohtuasi viidaks Rooma keisri ette. (Apostlite teod 16:37—39; 22:25—28; 25:10—12.)

Mis oli piibliaegadel karjuse palk?

Kiilkirjatahvel lammaste ja kitsede ostu-müügilepinguga, umbes 2050 e.m.a

Patriarh Jaakob karjatas oma onu Laabani karju 20 aastat. Jaakob töötas esimesed 14 aastat õiguse eest abielluda Laabani kahe tütrega. Järgmised 6 aastat olid tema töötasuks kariloomad. (1. Moosese 30:25—33.) Ühes piibliarheoloogiat käsitlevas ajakirjas (Biblical Archaeology Review) öeldakse, et muistsed piiblikirjutajad ja -lugejad olid vägagi tuttavad selliste kokkulepetega, mille Laaban ja Jaakob sõlmisid.

Niisugustest kokkulepetest annavad tunnistust muistsed lepingud, mis on välja kaevatud tänapäeva Iraagi territooriumile jäävates Nuzi, Larsa ja teistes linnades. Tüüpiline leping sõlmiti aastaks ja see kestis ühest lambaniitmisperioodist teiseni. Karjused võtsid endale kohustuse hoolitseda kindlaksmääratud arvu loomade eest, kelle vanus ja sugu märgiti üles. Aasta möödudes sai omanik kokkulepitud koguses villa, piimasaadusi, noorloomi jne. Mis sellest kogusest üle jäi, kuulus karjusele.

Karja kasv sõltus karjuse hoolde jäetud uttede arvust. Üldiselt oli ootuspärane, et 100 utte kasvatavad karja 80 talle võrra. Puudujäägi pidi karjus hüvitama. Selline kokkulepe andis karjusele tugeva ajendi temale usaldatud karja eest hästi hoolt kanda.