NAHK lämbes kuumuses rassimise pärast higist leemendamas astus Joosep mööda hämarat koridori. Väljas küpsetas Egiptuse päike vanglamüüre kui põletusahjus. Taoti näis Joosepile, nagu tunneks ta viimsegi üksikasjani igat kivi ja pragu nendes müürides. See oli nüüd kogu tema maailm. Tõsi, temast peeti siin lugu, kuid ta polnud siiski midagi enamat kui vaid vang.

Kui sageli meenutas ta küll oma endist elu Hebroni kõrgetel kivistel küngastel, kus ta oli hoidnud oma isa karju! Ta oli olnud siis umbes 17-aastane, kui sai oma isalt Jaakobilt ülesande, mis viis teda kodunt kümnete kilomeetrite kaugusele. Toonane vabadus tundus talle nüüd juba peaaegu kujuteldamatu. Joosepi kadedad vennad, täis mõrtsukalikku viha, olid tulnud talle kallale ja müünud ta orjaks. Ta viidi alla Egiptusse, kus ta kõigepealt teenis orjana Egiptuse ametniku Pootifari majapidamises. Joosep oli olnud oma isanda usaldusväärne teener, kuni Pootifari naise esitatud valesüüdistus vägistamiskatses teda sellesse vangiurkasse tõi. * (1. Moosese 37. ja 39. peatükk.)

Joosep oli nüüd 28-aastane, seljataga kümmekond aastat orjust ja vangistust. Pehmelt öeldes, tema elu polnud kujunenud just selliseks, nagu ta oli lootnud. Kas kunagi veel koidab vabadus? Kas ta näeb veel iial oma kallist eakat isa ja armast väikevenda Benjamini? Kui kaua ta selles urkas peab istuma?

Kas sa oled kunagi tundnud samamoodi kui Joosep? Mõnikord võib elu kujuneda hoopis teistsuguseks, kui me noorena unistasime. Painavad olukorrad tunduvad muudkui kestvat ja kestvat, nii et lõppu pole näha, ja võimatu on ette kujutada, kuidas need üle elada. Vaadelgem, mida me võime Joosepi usust õppida.

Joosep teadis, et Jumal Jehoova ei ole teda silmist kaotanud. See teadmine andis talle kindlasti jõudu vastu pidada. Isegi selles võõramaises vangiurkas leidis Jehoova võimalusi Joosepit õnnistada. Võime lugeda: „Jehoova oli Joosepiga ja tema truu armastus saatis teda ning Jumal lasi Joosepile osaks saada vanglaülema soosingu.” (1. Moosese 39:21—23.) Kuna Joosep oli tubli töömees, andis ta Jehoovale pidevalt põhjust teda õnnistada. Kui lohutav võis talle küll olla teadmine, et Jehoova on alati temaga!

Kas Jehoova mõtles Joosepi vangi jättagi? Vastust sellele küsimusele Joosep ei teadnud, kuid kahtlemata rääkis ta sellest oma palvetes Jumalale. Nagu sageli juhtub, tuli vastus palvetele kõige ootamatumal viisil. Ühel päeval lõi vangla kihama, sest kohale toodi kaks uut vangi — vaarao enda teenistuses olnud ametnikud. Üks oli olnud kuninga pagarite ja teine joogikallajate ülem. (1. Moosese 40:1—3.)

Ihukaitsepealik usaldas need kaks endist ülemat  Joosepi hoolde. * Ühel ööl nägid nad mõlemad haaravat, ent mõistatuslikku unenägu. Kui Joosep meestega hommikul kohtus, nägi ta kohe, et midagi on viltu. Ta küsis: „Miks te täna nii sünge näoga olete?” (1. Moosese 40:3—7.) Ehk oli tema sõbralik hoiak see, mis kinnitas meestele, et nad võivad talle oma mure südamelt ära rääkida. Kuigi Joosep seda veel ei teadnud, sai tollest vestlusest tema elu pöördepunkt. Kas seda jutuajamist oleks toimunud, kui Joosepit poleks nende meeste käekäik huvitanud? Tema teguviis ergutab meid järele mõtlema, kas meiegi väljendame oma usku Jumalasse sellega, et hoolime oma kaasinimestest.

Mehed rääkisid, et neid tegid ärevaks mõistatuslikud unenäod ning et ei leidunud kedagi, kes oleks neid selgitanud. Egiptlaste jaoks olid unenäod suure tähendusega ning nad arvestasid nende arvamusega, kes väitsid, et oskavad unenägusid seletada. Ülemad ei teadnud, et nende unenäod olid Joosepi Jumala Jehoova antud. Joosep aga teadis. Ta rahustas mehi sõnadega: „Kas seletused pole mitte Jumala käes? Palun jutustage mulle need unenäod.” (1. Moosese 40:8.) Joosepi sõnad on tähendusrikkad ka kõigi nende jaoks, kes tänapäeval siira südamega Piiblit uurivad. Kui vaid kõik usuinimesed oleksid sama alandlikud! Kui soovime Jumala Sõna õigesti tõlgendada, peaksime olema valmis hoiduma uhkest inimlikust mõtteviisist ning usaldama Jumalat. (1. Tessalooniklastele 2:13; Jaakobuse 4:6.)

Joogikallaja võttis esimesena sõna. Ta rääkis Joosepile, et nägi unenäo kolme oksaga viinapuust, millel rippusid viinamarjakobarad. Viinamarjad said küpseks ja joogikallaja pigistas nende mahla vaarao karikasse. Tänu Jehoovale teadis Joosep kohe, mis sõnum selles unenäos peitub. Ta ütles joogikallajale, et kolm oksa tähendavad kolme päeva, mille möödudes vaarao paneb joogikallaja tema endisesse ametisse tagasi. Kui joogikallaja kergendunult ohkas, palus Joosep: „Osuta mulle truud armastust ja maini mind vaaraole.” Seejärel ta selgitas, et ta rööviti oma kodumaalt ja heideti põhjuseta vanglasse. (1. Moosese 40:9—15.)

Joogikallajale osaks saanud heast sõnumist kannustatuna päris ka pagar Joosepilt selgitust enda unenäole. Tema nägi kolme saiakorvi oma pea peal ning linde, kes ühest korvist saia sõid. Joosepile anti teada ka selle mõistatuse tähendus. See aga ei ennustanud pagarile head. Joosep ütles: „Selle tähendus on niisugune: kolm korvi  on kolm päeva; kolme päeva pärast võtab vaarao sul pea maha ja paneb su laiba posti külge rippuma ning linnud söövad su liha.” (1. Moosese 40:16—19.) Nagu kõik ustavad jumalateenijad, edastas Joosepki julgelt Jumala antud sõnumi, oli see siis hea või tähendas hävingut. (Jesaja 61:2.)

Kolme päeva pärast läksid Joosepi sõnad täide. Vaarao pidas sünnipäeva — komme, mis piibliaegadel elanud Jumala rahva jaoks oli võõras — ning andis teada otsusest oma kahe teenri saatuse kohta. Pagar hukati, just nagu Joosep oli ennustanud, ja joogikallaja asus taas oma ametisse. Kahjuks aga unustas see hoolimatu mees Joosepi. (1. Moosese 40:20—23.)

Möödus kaks pikka aastat. (1. Moosese 41:1.) Kujutle, kui suurt nördimust võis Joosep tunda. Tal võisid olla suured ootused. Oli ju Jehoova andnud talle seletuse joogikallaja ja pagari salapäraste unenägude kohta. Tollest ajast alates võis Joosep iga uue päeva koidikul mõelda, et käes on tema vabanemispäev, ning siis ikka ja jälle tõdeda, et vangla hall argielu jätkub ilma ühegi muudatuseta. Need kaks aastat võisid olla Joosepi elu kõige raskemad. Sellegipoolest ei kaotanud ta kunagi usaldust oma Jumala Jehoova vastu. Selle asemel et anda maad meeleheitele, oli ta täis otsustavust pidada vastu ning ta tuli sest katselepanevast olukorrast välja tugevamana kui eales varem. (Jaakobuse 1:4.)

Kellel meist poleks praegusel raskel ajal tarvis oma vastupidavust treenida? Et elus ette tulevate katsumustega rinda pista, läheb meil vaja sellist otsustavust, kannatlikkust ja sisemist rahu, mida vaid Jumal saab meile anda. Nagu ta aitas Joosepit, võib ta aidata meilgi meeleheitest üle olla ja lootust säilitada. (Roomlastele 12:12; 15:13.)

Joogikallaja võis küll Joosepi unustada, kuid Jehoova ei unustanud teda kunagi. Ühel ööl andis ta vaaraole kaks unustamatut unenägu. Esimeses nägi kuningas seitset ilusat ja rammusat lehma tõusmas Niiluse jõest, nende järel tulid seitse koledat ja lahjat lehma. Lahjad lehmad panid rammusad nahka. Hiljem nägi vaarao, kuidas ühest kõrrest võrsus seitse head viljapead. Seejärel aga võrsusid seitse peenikest ja tuulest parkunud viljapead ning neelasid head viljapead alla. Hommikul ärgates ei andnud unenäod vaaraole asu. Ta kutsus kohale kõik oma nõidpreestrid ja targad, et need talle unenäod ära seletaksid. Need aga ei saanud sellega hakkama. (1. Moosese 41:1—8.) Pole teada, kas see tähendab, et nad olid hämmastusest tummaks löödud või pakkusid välja hulgaliselt vastuolulisi selgitusi. Igal juhul oli vaarao pettunud ning soovis tulisemalt kui varem mõistatusele lahendust leida.

Viimaks meenus joogikallajale Joosep! Tema südametunnistus torkas teda ja ta jutustas vaaraole, kuidas kaks aastat varem oli üks noor mees vanglas talle ja pagarile nende unenäod õigesti ära seletanud. Kohe käskis vaarao Joosepi vanglast enda juurde tuua. (1. Moosese 41:9—13.)

Kujutle, mida võis Joosep tunda, kui vaarao käskjalad talle järele tulid. Ta vahetas riided ja raseeris end. Tõenäoliselt ajas ta paljaks kogu oma pea, sest nii oli Egiptuses kombeks. Pole kahtlustki, et ta palus eelseisvaks kohtumiseks tuliselt Jehoova õnnistust. Peagi seisis ta keset suurejoonelist paleeõue kuninga ees. Piiblist võib lugeda: „Vaarao ütles Joosepile: „Ma nägin unenäo, kuid keegi ei oska seda seletada. Sinu kohta aga räägitakse, et kui sa unenägu kuuled, oskad sa seda seletada.”” Joosepi vastusest võis jälle näha nii tema alandlikkust kui usku oma Jumalasse. Ta ütles: „Mina mitte. Jumal on see, kes kuulutab vaaraole head.” (1. Moosese 41:14—16.)

Jehoovale meeldivad alandlikud, ustavad inimesed. Seepärast pole midagi imestada, et ta andis Joosepile teada vastuse, mis oli jäänud varjule tarkade ja preestrite eest. Joosep selgitas, et vaarao kahel unenäol on sama tähendus. Oma sõnumit korrates kinnitas Jehoova, et asi on kindlalt otsustatud ning läheb vääramatult täide. Rammusad lehmad ja head viljapead kujutasid  seitset külluseaastat Egiptusemaal. Lahjad lehmad ja kidurad viljapead kujutasid seitset nälja-aastat, mis külluseaastatele järgnevad. See nälg pidi maa laastama. (1. Moosese 41:25—32.)

Vaarao mõistis, et Joosep oli unenägusid õigesti tõlgendanud. Mida aga ette võtta? Joosep pakkus välja tegevuskava. Vaarao pidi leidma aruka ja targa mehe, kes koguks külluseaastatel viljaülejäägi aitadesse, et jagada seda näljaperioodil abivajajatele. (1. Moosese 41:33—36.) Oma võimete ja kogemuste poolest oleks Joosep sellesse ametisse vägagi hästi sobinud, kuid ta ei soovitanud iseennast. Alandlikkus ei lasknud Joosepil enda esiletõstmise peale mõeldagi ja tugeva usu tõttu ei tundnudki ta selleks vajadust. Kui ka meil on tõeline usk Jumalasse, siis pole meil vaja olla ambitsioonikad või ennast üles kiita. Võime rahuliku südamega asjad Jehoova hoolde jätta.

Vaarao ja tema teenijaskond nägid, et Joosepi plaanil on jumet. Samuti tunnustas vaarao, et Joosepi tarkade sõnade taga on tegelikult tema Jumal. Ta ütles oma teenijatele: „Kas leidub veel teist sellist meest, kelles oleks Jumala vaim!” Seejärel ütles ta Joosepile: „Kuna Jumal on sulle selle kõik teada andnud, siis pole ühtegi teist nii arukat ja tarka kui sina. Just sina pead valitsema mu koja üle ja kogu mu rahvas kuuletugu sulle kõiges. Ainult mina, kuningas, olen sinust suurem.” (1. Moosese 41:38—41.)

Vaarao pidas oma sõna. Peagi käis Joosep ringi peenlinased riided seljas. Vaarao andis talle kuldkee, pitserisõrmuse ja kuningliku kaariku ning volitas teda sõitma läbi kogu maa ja viima tegevuskava ellu. (1. Moosese 41:42—44.) Ühe päevaga oli Joosepi vangikong vahetunud kuningapalee vastu. Ta ärkas tähtsusetu vahialusena, kuid uinus vaarao järel tähtsuselt teise võimukandjana riigis. Kui selgelt küll sai ilmsiks, et Joosepi usk Jehoovasse oli ennast õigustanud! Jehoova nägi kõike ülekohut, mida tema teenija nende aastate jooksul talus. Ta võttis selles suhtes midagi ette just õigel ajal ja õigel viisil. Jehoova ei soovinud üksnes heastada Joosepile tehtud kurja, vaid ka hoida elus tulevast Iisraeli rahvast. Näeme selles artiklisarjas edaspidi, kuidas ta seda tegi.

Kui ka sul tuleb taluda ebaõiglust, millele ei näi lõppu tulevat, siis ära heida meelt. Pea meeles Joosepit. Ta ei lakanud kunagi olemast lahke, alandlik, vastupidav ja täis usku, ning seetõttu oli Jehooval igati põhjust talle lõpuks tasu anda.