Olen sündinud Läti pealinnas Riias. Ema kasvatas mind ja mu õde üksinda. Kuigi ta on katoliiklane, käisime kirikus ainult pühade ajal. Olin alati uskunud, et on olemas mingi kõrgem jõud, kuid noorena oli mul palju muid huvisid.

Kui olin alles laps, pani ema tähele, et ma olen väga osav asjade lahti- ja kokkumonteerimises. Ema kartis mind üksi koju jätta, kuna meil oli palju asju, mida oleksin võinud osadeks lammutada. Niisiis kinkis ta mulle metallkonstruktori, millest mulle meeldis igasugu asju ehitada. See huviala oli tihedalt seotud ühe mu teise hobiga, milleks oli mopeediga sõitmine. Ema pani mind kirja võistlusele Zelta Mopēds (Kuldne Mopeed). Alguses võistlesin mopeedidel, hiljem mootorratastel.

Õppisin kiiresti ja sain väga edukaks sellel ohtlikul spordialal, kus kiirused on meeletult suured. Kolmel korral võitsin Läti meistrivõistlused eri masinaklassides ning kahel korral tulin Balti meistriks.

Kui olin oma karjääri tipul, puutus minu sõbratar Evija, kellega ma hiljem abiellusin, kokku Jehoova tunnistajatega. Ta oli saanud kuskilt nende ajakirju ja märkas seal kupongi, millega sai paluda endale kodust piiblikursust. Ta täitis kupongi ja saatis selle ära. Varsti tulid kaks Jehoova tunnistajat Evija juurde ja hakkasid temaga Piiblit uurima. Mul polnud midagi selle vastu, kuid mind ennast tollal religioon eriti ei huvitanud.

Hiljem pakkusid tunnistajad välja, et ka mina võiksin juures olla ja kuulata, kui nad Evijaga Piiblit uurivad. Nii ma tegingi ning kuuldu meeldis mulle. Eriti puudutas mu südant Piibli tõotus, et Jumal rajab maa  peale paradiisi. Näiteks vaatasime koos piiblikohta Laul 37:10, 11, kus öeldakse: „Natuke aega, ja õelat ei ole enam; sa vahid tema aset, aga teda pole kuskil! Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust!” See tõotus paelus mind.

Minu huvi vaimsete asjade vastu üha kasvas. Hakkasin mõistma, kui palju on Jumala kohta valet õpetatud. Ent Piibli õpetused mõjusid mulle värskendavalt, kuna need olid nii selged ja loogilised.

Piiblit edasi uurides sain teada, kui kõrgelt hindab Jehoova elu ja kui väärtuslik see tema silmis on (Laul 36:10). See teadmine mõjutas minu võistluskarjääri, kuna ma ei tahtnud enam eluga riskida. Selle asemel tahtsin oma eluga Jehoovale ülistust tuua. Võidusõiduga kaasnev au, kuulsus ja põnevus ei omanud mulle enam mingit tähtsust.

1996. aastal käisin Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel kokkutulekul Tallinnas, mis toimus ühe ringraja lähedal, kus olin tihti võistelnud. Nägin kokkutulekul palju inimesi eri maadest, kes olid rõõmsalt ja sõbralikult koos. Kui üks tunnistaja kaotas oma käekoti, arvasin, et ta ei näe seda enam kunagi. Kuid juba varsti leidis koti üks teine tunnistaja ning tagastas selle. Kotist ei olnud midagi kaduma läinud. Olin hämmastunud! Mõistsin siis, et Jehoova tunnistajad tõesti elavad Piibli kõrgete normide järgi. Jätkasime Evijaga piibliuurimist. Aastal 1997 meid ristiti ning meist said Jehoova tunnistajad.

Mitmed mu sõbrad on mootorratastega kihutades surma saanud. Piibliuurimine aitas mul mõista, et olen vastutav Jehoova kui eluandja ees. Ilmselt tänu sellele olen praegu elus.

Neli aastat olime Evijaga täisajalised jumalateenijad Jehoova tunnistajate Riia harubüroos. Nüüd tunneme rõõmu sellest, et meil on tütar Alise, keda saame õpetada Jehoovat armastama. Lisaks on mul eesõigus töötada üks päev nädalas tõlkebüroos, kus ma parandan autosid ja muid asju, mis on katki läinud. Mul on väga hea meel, et saan poisipõlves omandatud oskusi hästi ära kasutada. Seega lammutan ma ikka veel asju juppideks ja panen neid jälle kokku.

Pean suureks auks rääkida teistele ainsast tõelisest Jumalast koos oma perega. Mõistan, et kõik see on võimalik vaid tänu sellele, mida olen õppinud Piiblist. Jumala tõotus rajada maa peale paradiis on tõesti muutnud mu elu!