Kasvasin üles Põhja-Hispaanias Bilbao linnas keskklassi elamurajoonis. Mul oli kaks nooremat ja üks vanem õde. Olime hardad katoliiklased ning ma käisin iga päev missal. 23-aastaselt sain kooliõpetajaks. Tegin seda tööd 40 aastat ja see meeldis mulle väga. Olin uhke, et saan teiste õppeainete kõrval jagada lastele teadmisi ka katoliku usu kohta. Õhtuti aitasin kirikus tüdrukutel valmistuda nende esimeseks armulauaks.

Pärast 12 aastat kestnud õnnelikku abielu jäin ma leseks ning pidin hakkama üksi nelja tütre eest hoolitsema. Olin kõigest 33-aastane. Püüdsin leida lohutust oma usust, kuid mõned küsimused ei andnud mulle rahu. Näiteks ei saanud ma aru, miks inimesed surevad, kui Kristus on meid lunastanud, või miks palvetatakse Jumala riigi tuleku eest, kui head inimesed lähevad taevasse. Ning eriti kummaline tundus mulle see, et kui surres mõistetakse inimeste üle kohut, siis miks nad peavad hiljem lahkuma taevast, puhastustulest või põrgust, et nende üle mõistetaks kohut ka viimsel kohtupäeval.

Esitasin need küsimused mõnele preestrile. Üks neist vastas: „Kust mina tean, küsi piiskopi käest. Mis vahet sel on? Sa ju usud Jumalasse? Mis sa veel tahad?” Mina aga soovisin ikka vastuseid leida. Hiljem käisin jesuiitide, nelipühilaste ja gnostikute loengutel, kuid kellelgi polnud mu küsimustele ammendavaid vastuseid.

Kui olin 60. aastates, kutsus üks seitsmeaastane õpilane mind Jehoova tunnistajate koosolekule. Mulle meeldis seal nähtu ja kuuldu, kuid kiire elu tõttu sellega mu kokkupuude tunnistajatega ka piirdus. Kaks aastat hiljem koputasid mu uksele Jehoova tunnistajad Juan ja Maite. Kolm kuud järjest toimusid mul selle abielupaariga intensiivsed küsimuste-vastuste vormis arutelud ja lõpuks nõustusin piiblikursusega.

Ootasin põnevusega igat piiblitundi. Ma uurisin kõike põhjalikult ja kasutasin kolme piiblitõlget, veendumaks,  et Jehoova tunnistajad õpetavad tõde. Varsti mõistsin, et olin olnud aastakümneid eksiteel. Minus tekitasid segadust tohutud erinevused mu eelmiste uskumuste ja selle vahel, mida ma Piiblist teada sain. Tundsin, et minu uskumused on kui sügavale juurdunud puu, mida koos juurtega üles kistakse.

Siis haigestus mu teine abikaasa raskelt ja suri. Umbes samal ajal jäin pensionile ning kolisin mõneks ajaks Bilbaost ära. Juan ja Maite kolisid samuti minema. Kahjuks ei uurinud ma Piiblit edasi. Sisimas ma siiski teadsin, et olen leidnud midagi väga väärtuslikku. Ma ei unustanud seda kunagi.

Umbes 20 aastat hiljem, kui olin 82-aastane, naasid Juan ja Maite Bilbaosse ning tulid mind vaatama. Kui tore oli neid taas näha! Mõistsin, et Jehoova ei olnud mind unustanud, ja jätkasin uurimist. Juan ja Maite olid minuga väga kannatlikud, kui esitasin neile korduvalt samu küsimusi. Mul oli tarvis ikka ja jälle saada Piiblist kinnitust, et muuta oma varasemaid uskumusi, mis olid mulle väga südamelähedased. Samuti tahtsin Piiblit hästi tunda, et seda oma sõpradele ja sugulastele selgitada.

Mind ristiti 87-aastaselt Jehoova tunnistajate kokkutulekul. See oli mu elu kõige õnnelikum päev. Üks kogudusevanem pidas Piiblil põhineva kõne, mis oli suunatud neile, kes tahtsid lasta end ristida. Kõnet kuulates tulid mulle pisarad silma. Tundsin, nagu minuga oleks rääkinud Jehoova. Pärast ristimist tulid kümned usukaaslased mind õnnitlema, kuigi paljusid neist nägin ma esimest korda.

Olen alati uskunud, et Jeesus Kristus on „tee” (Johannese 14:6). Kuid alles tänu piibliuurimisele olen õppinud tundma Jehoovat, kelle juurde Jeesus meid juhib. Nüüd võin palves rääkida Jumalaga kui oma kalli isa või sõbraga. Raamatu „Tule Jehoova ligi” lugemine oli minu elu pöördepunktiks. * Kui selle raamatu sain, lugesin selle läbi kõigest ühe ööga. Mind liigutas südamepõhjani see, kui halastav Jehoova on.

Mõeldes tagasi oma pikale tõeotsingule, meenuvad mulle Jeesuse sõnad „Paluge püsivalt, ja teile antakse; otsige pidevalt, ja te leiate; koputage lakkamata, ja teile avatakse” (Matteuse 7:7). Nüüd, kui olen lõpuks saanud vastused oma küsimustele, toob mulle suurt rõõmu see, et saan jagada neid teadmisi teistega.

Kuigi olen praegu 90-aastane, tunnen, et mul on Jehoova kohta veel palju õppida. Iga koosolek kuningriigisaalis on mulle eriline sündmus, kuna seal saan väärtuslikku õpetust ning samuti võin seal seltsida oma armsate vendade ja õdedega. Soovin Jumala tõotatud maises paradiisis jälle õpetaja olla (Ilmutus 21:3, 4). Eriti igatsen näha oma lähedasi, kes äratatakse surmaunest, ning õpetada nendele Piibli tõde (Apostlite teod 24:15). Tahan nii väga neile rääkida, millise imelise kingituse Jehoova mulle veel vanas eas tegi.