„Mägedest sa saad raiuda vaske”
Üks arheoloogide meeskond uuris mäekurusid ja koopaid Judea kõrbes. Selle käigus avastasid nad koopa, mis asus kõrgel kaljujärsakul. Kas seal oli midagi väärtuslikku, näiteks muinasesemeid või selliseid käsikirju nagu Surnumere kirjarullid? Oma üllatuseks leidsid arheoloogid tõelise aardekogu, mis hiljem sai nimeks Nahal Mishmari aare.
SELLESSE 1961. aasta märtsis leitud kogusse kuulub üle 400 eseme, millest enamik on tehtud vasest. Need olid mähitud roost mati sisse ja peidetud kaljulõhesse. Esemete hulgas olid kroonid, valitsuskepid, tööriistad, samuti ogadega nuiad ja teised relvad. See leid pakub huvi neile, kes on lugenud Piiblit, sest kirjakoht 1. Moosese 4:22 (UM) räägib Tuubal-Kainist, „kes sepistas igasuguseid vasest ja rauast tööriistu”.
Seoses selle aardekogu päritoluga on palju lahtisi küsimusi. Kuid see avastus kinnitab, et vase kaevandamist, sulatamist ja valamist on piiblimaades tuntud juba väga pikka aega.
VASE LEIUKOHAD TÕOTATUD MAAL
Kui iisraellased olid jõudmas tõotatud maale, ütles Mooses neile, et selle maa mägedest saavad nad „raiuda vaske” (5. Moosese 8:7—9). Arheoloogid on leidnud Iisraelist ja Jordaaniast arvukalt muistseid metallide kaevandus- ja sulatuskohti, näiteks Faynān, Timna ja Khirbat en-Nahas. Millised need paigad on?
Faynānis ja Timnas on maastik täis süvendeid, kus vähemalt 2000 aasta jooksul kaevandati vaske. Ka tänapäeval võib seal igal pool näha rohekaid kivitükke. Ammusel ajal nägid kaevurid ränka vaeva, et kivist tööriistadega kõvast pinnasest vasekihti eraldada. Kui need varud olid ammendatud, kaevasid nad metallist tööriistadega sügavamale, suurendades koopaid ning uuristades sügavaid šahte ja pikki tunneleid. Niisugust kaevandamist kirjeldab ka Piibli Iiobi raamat (Iiob 28:2—11). See oli raske füüsiline töö. Näiteks 3.—5. sajandini saatsid Rooma ametivõimud Faynāni vasekaevandustesse tööle paadunud kurjategijad ja muud vangid.
Khirbat en-Nahas (mis tähendab tõlkes „vasevaremed”) on paik, kus on tohutud räbuhunnikud, mis annab alust arvata, et seal sulatati vaske väga suurtes kogustes. Teadlased usuvad, et sinna toodi maaki lähedal asuvatest kaevandustest, näiteks Faynānist ja Timnast. Selleks et vasemaagist metalli eraldada, hoiti puhumistorude ja tallatavate lõõtsade abil puusöe põlemistemperatuuri 8—10 tundi 1200 °C juures. Enamasti saadi 5 kilogrammist maagist umbes 1 kilogramm puhast vaske, millest valati mitmesuguseid esemeid.
VASE KASUTAMINE MUISTSES IISRAELIS
Siinai mäe juures andis Jumal Jehoova juhise, et seda kohalikku säravat metalli kasutataks kogudusetelgi ehitamisel, hiljem toimiti samamoodi Jeruusalemma templi ehitamisel (2. Moosese raamat, ptk 27). Iisraellased võisid olla metallitööga kokku puutunud juba enne Egiptusesse minekut või siis õppisid nad seda seal elades. Igatahes, kui nad Egiptusest ära tulid, oskasid nad metallist vasika valada. Nad valmistasid ka mitmed vaskesemed, mida kasutati kogudusetelgi juures, nagu näiteks suur nõu, potid, pannid, labidad ja hargid (2. Moosese 32:4).
Hiljem kõrberännaku ajal, olles tõenäoliselt Puunoni (tänapäeva Faynāni) lähistel, kus leidub palju vaske, hakkas rahvas nurisema manna üle ning selle pärast, et vett ei olnud. Karistuseks saatis Jehoova nende sekka mürgiseid madusid, mille tõttu paljud surid. Kui iisraellased kahetsesid, palus Mooses rahva eest ning Jehoova käskis tal teha vasest mao ja panna see ridva otsa. Jutustuses öeldakse: „Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too silmitses vaskmadu, siis ta jäi elama!” (4. Moosese 21:4—10; 33:43).
KUNINGAS SAALOMONI VASEVARUD
Paljud Jeruusalemma templi osad valmistati vasest
Kuningas Saalomonil kulus hulgaliselt vaske Jeruusalemma templi ehitamisel. Suure osa sellest oli hankinud tema isa Taavet oma Süüria vallutusretkedelt (1. Ajaraamat 18:6—8). „Valatud vaskmeri” ehk suur vasest veereservuaar, mida preestrid kasutasid pesemiseks, mahutas 66 000 liitrit ja võis kaaluda kuni 30 tonni (1. Kuningate 7:23—26, 44—46). Peale selle oli templi sissekäigu juures kaks hiiglaslikku vasksammast. Need olid 8 meetrit kõrged ning nende ülaosas kõrgus umbes 2-meetrine kapiteel. Sambad olid seest õõnsad, nende seina paksus oli 7,5 sentimeetrit ning nende läbimõõt oli 1,7 meetrit (1. Kuningate 7:15, 16; 2. Ajaraamat 4:17). Kujuta ette, kui tohutul hulgal vaske võis kuluda ainuüksi nende asjade valmistamiseks!
Piibliaegadel kasutati palju vaske ka igapäevaelus. Sellest valmistati näiteks relvi, ahelaid, muusikariistu ja uksi (1. Saamueli 17:5, 6; 2. Kuningate 25:7; 1. Ajaraamat 15:19; Laul 107:16). Jeesus rääkis vaskrahast ning apostel Paulus mainis vasksepp Aleksandrost (Matteuse 10:9; 2. Timoteosele 4:14).
Arheoloogidel ja ajaloolastel on mitmeid vastamata küsimusi seoses piibliaegadel kasutatud vase päritolu ja ka Nahal Mishmari aardekoguga. Igatahes kinnitab Piibel, et maa, mille iisraellased pärisid, oli hea maa, mille mägedest nad said „raiuda vaske” (5. Moosese 8:7—9).
