KUI sul on teismeeas lapsed, tunned tõenäoliselt samamoodi, kui need vanemad. Varem võis sul lastega vestlemine minna ladusalt nagu sõit neljarealisel kiirteel, nüüd aga paistab, et tee on täis tõkkeid. „Kui mu poeg oli veel väike, siis ta muudkui pommitas mind küsimustega,” ütleb Angela Itaaliast. „Nüüd olen mina see, kes peab vestlusi algatama. Kui ma seda ei tee, võib mööduda päevi, ilma et meil oleks mõnigi asjalik mõttevahetus.”

Sa võid tunda nagu Angela, et sinu jutukast lapsest on saanud sünge ja seltsimatu nooruk. Kõikidele sinu püüetele alustada vestlust vastab ta vaid napisõnaliselt. „Kuidas sul täna läks?” küsid sa oma pojalt. „Hästi,” vastab ta järsult. „Mis täna koolis juhtus?” pärid tütrelt. „Mitte midagi,” kostab ta õlgu kehitades. Püüd tõmmata neid vestlusse küsimusega „Miks sa rohkem ei räägi?” lõppeb jäise vaikusega.

Loomulikult pole kõigil teismelistel sellist probleemi, et nad ei soovi rääkida. Kuid see, mida nad ütlevad, ei pruugi nende vanematele sugugi meeldida. „„Jäta mind rahule!” oli mu tütre sage vastus, kui palusin tal midagi teha,” meenutab Nigeerias elav ema Edna. Ramón, kes elab Mehhikos, on oma 16-aastase poja juures sarnaseid jooni täheldanud. „Me vaidleme peaaegu iga päev,” ütleb ta. „Millal iganes ma palun tal midagi teha, püüab ta leida vabandusi, kuidas sellest kõrvale hiilida.”

Püüd suhelda oma tõrksate noorukieas lastega paneb proovile vanemate kannatlikkuse. Piibel tunnustab, et „nõupidamiseta [„usaldusliku vestluseta”, UM] nurjuvad kavatsused” (Õpetussõnad 15:22). „Kui ma ei tea, mida mu poeg mõtleb, ärritab see mind niivõrd, et tahaksin karjuda,” möönab Anna, üksikema Venemaalt. Miks on nii, et just siis, kui suhtlemine on niivõrd oluline, paistavad nii noored kui ka nende vanemad olevat kaotanud suhtlemisoskuse?

Suhtlemine on midagi enamat kui vaid rääkimine. Jeesus ütles: „Mida süda täis, sellest suu räägib” (Luuka 6:45). Niisiis tänu mõnusale vestlusele õpime teisi tundma ja saame iseennast avada. Just see viimane võib aga noorte jaoks raske olla, sest puberteediikka  jõudes võib isegi kõige avatum laps äkitselt endasse tõmbuda ja ujedaks muutuda. Ekspertide sõnul tunnevad noored tavaliselt, otsekui oleks nad kogu aeg mingi kujuteldava publiku ees, kõikepaljastava prožektorivalguse käes. Selle asemel et otse valgusvihus seista, võivad ebakindlad noorukid nii-öelda eesriide ette tõmmata ja taanduda oma privaatmaailma, kuhu vanemaid nii kergesti ei lasta.

Teine suhtlustõke võib olla nooruki soov sõltumatuse järele. Sinu laps on suureks saamas ja sellest pole pääsu. Perekonnast eraldumine on tegelikult üks osa sellest protsessist. See ei tähenda aga sugugi, et nooruk on valmis kodunt lahkuma. Tegelikult vajab ta vanemaid paljuski rohkem kui kunagi varem. Kuid eemaldumine algab aastaid enne täiskasvanuks saamist. Selle protsessiga kaasneb see, et noorukid eelistavad asju oma peas enne läbi mõelda, kui neist teistele räägivad.

Tõsi, noored ei pruugi oma eakaaslastega nii kinnised olla, nagu täheldas Mehhikos elav ema Jessica. „Kui mu tütar oli noorem, tuli ta oma muredega alati minu juurde,” räägib ta. „Nüüd läheb ta oma sõprade juurde.” Kui nii on ka sinu teismelise lapsega, siis ära järelda, et ta on sinu kui lapsevanema „vallandanud”. Vastupidi, uurimused näitavad, et isegi kui noorukid ütlevad vastupidist, peavad nad tegelikult vanemate nõuannet väärtuslikumaks kui sõprade oma. Kuidas siiski olla kindel, et suhtlemisuks teie vahel on ikka avatud?

Kujuta end sõitmas mööda pikka sirget maanteed. Kilomeetrite viisi tuleb sul vaid kergelt rooli pöörata. Siis teeb aga tee järsu pöörde. Auto teel hoidmiseks pole muud võimalust kui rohkem rooli pöörata. Sama on olukord siis, kui sinu lapsest saab nooruk. Võib-olla pole sa mitme aasta jooksul pidanud oma kasvatusmeetodites erilisi muudatusi tegema. Nüüd aga on sinu lapse elus toimunud järsk pööre ja sina pead püüdma sel kurvikohal oma suhtlusmeetodites samasuguse pöörde teha. Küsi endalt järgmisi küsimusi:

„Kas mina olen siis valmis rääkima, kui mu poeg või tütar on valmis end avama?” Piibel ütleb: „Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail!” (Õpetussõnad 25:11). Nagu see kirjakoht näitab, on õige aja valik sageli võtmetähtsusega. Toome näite. Talumees ei saa lõikusaega ei varasemaks tuua ega seda edasi lükata. Kui see aeg on käes, teeb ta lihtsalt oma töö ära. Sinu teismelisel lapsel võib olla hetki, mil ta on suhtlemisaldis. Ära seda maha maga! „Tihti tuli mu tütar õhtul hilja minu juurde magamistuppa ja jäi mõnikord terveks tunniks,” räägib üksikema Frances Austraaliast. „Ma pole mingi ööinimene, nii et mul polnud kerge, kuid me rääkisime nendel hilistel tundidel kõigest.”

„Kas ma panen tähele sõnade taga olevat sõnumit?” Iiobi 12:11 ütleb: „Eks kõrv katsu sõnad läbi ja eks suulagi maitse rooga?” Rohkem kui kunagi varem pead sa nüüd püüdma ’läbi katsuda’, mida su poeg või tütar sulle ütleb. Noored võivad sageli kõike üldistada. Näiteks võib su poeg või tütar öelda: „Sa kohtled mind alati nagu last!” või „Sa ei kuula mind mitte kunagi!” Selle asemel et hakata kinni sõnadest „alati” ja „mitte kunagi”, püüa mõista, et su laps ei mõtle öeldut ilmselt sõna-sõnalt. Näiteks, „Sa kohtled mind alati nagu last” võib tähendada „Ma tunnen, et sa ei usalda mind”, ning „Sa ei kuula mind mitte kunagi” võib tähendada  „Ma tahan sulle rääkida, mida ma tegelikult tunnen”. Püüa mõista sõnade taga olevat sõnumit.

„Kas ma raskendan tahtmatult suhtlemist, püüdes oma teismelist last rääkima sundida?”

Piibel ütleb: „Õiguse vilja aga külvatakse rahus nende heaks, kes peavad rahu!” (Jakoobuse 3:18). Püüa luua oma sõnade ja käitumisega rahumeelne õhkkond, nii et sinu teismeline laps sooviks rääkida. Pea meeles, et sinu ülesanne on olla oma lapse kaitsja. Nii et kui te arutate mõnd küsimust, siis ära võta kohtuniku või süüdistaja rolli, olles lapse vastu usaldamatu. „Tark lapsevanem ei tee selliseid märkusi nagu „Millal sa ükskord suureks saad?” või „Mitu korda ma olen sulle seda öelnud!”,” räägib isa Ahn Koreast. „Kui olin selles osas juba korduvalt eksinud, märkasin, et mu pojad ei ärritu mitte üksnes selle peale, kuidas ma nendega räägin, vaid ka selle peale, mida ma ütlen.”

Suhtlemine noorukiealisega pole võimatu. Kohanda oma vanemlikke meetodeid vastavalt vajadusele. Räägi teiste lapsevanematega, kel on selles osas häid tulemusi (Õpetussõnad 11:14). Kui suhtled oma poja või tütrega, siis ole „nobe kuulma, pikaline rääkima, pikaline vihale” (Jakoobuse 1:19). Mis kõige tähtsam, ära anna kunagi alla, et kasvatada oma lapsi Jehoova õpetuste kohaselt, juurutades neisse tema mõtteviisi (Efeslastele 6:4).