Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mul on hea olla Jumala ligi

Mul on hea olla Jumala ligi

KUI ma olin üheksa-aastane, lakkas mu kasv. See oli 34 aastat tagasi, mil ma elasin Elevandiluurannikul, ning ka praegu olen ma vaid ühe meetri pikkune. Kui mu vanemad mõistsid, et ma enam ei kasva, õhutasid nad mind kõvasti tööd tegema, et ma ei mõtleks kogu aeg oma lühikesele kasvule. Seadsin meie maja ette üles puuviljaleti ja hoolitsesin selle eest, et see näeks hea välja. Müügilett tõmbas ligi paljusid kliente.

Loomulikult ei muutnud töötamine minu olukorda täielikult. Ma olin väga lühike ja pidin kõvasti vaeva nägema ka kõige lihtsamate asjadega, nagu poeriiulitelt kaupade kättesaamisega. Tundus, et kõik on tehtud minust peaaegu kaks korda pikemate inimeste tarvis. Haletsesin ennast, kuid 14-aastaselt minu suhtumine muutus.

Ühel päeval ostsid minu käest puuvilju kaks naist, kes olid Jehoova tunnistajad, ja nad hakkasid minuga ka Piiblit uurima. Peatselt mõistsin, et Jehoova ja tema eesmärkide tundmaõppimine on olulisem kui minu füüsiline seisund. See mõjus mulle hästi. Minu lemmikkirjakohaks sai Laul 73:28. Selle esimene rida ütleb: „Minul on hea olla Jumala ligi.”

Ootamatult pidi aga meie perekond kolima Burkina Fasosse ja mu elu muutus märkimisväärselt. Elevandiluurannikul teati mind hästi, kui ma oma elukohas puuviljaleti taga seisin. Aga meie uues elupaigas mind ei tuntud ja paljud vaatasid mind võõristava pilguga. Inimesed lausa jõllitasid mind. Reageerisin nii, et sulgusin nädalateks koduseinte vahele. Siis aga meenutasin, kui hea oli mul varem, kui olin Jehoova ligi. Ma kirjutasin Jehoova tunnistajate harubüroosse ja mind tuli külastama just õige inimene – misjonär Nani oma motorolleriga.

Meie ümbruskonna liivastel teedel võis kergesti libiseda ja vihmaperioodil olid teed mudased. Nani lendas korduvalt oma rolleriga uperkuuti, kui tuli minuga uurima, kuid seda söakat õde see ei heidutanud. Peagi kutsus ta mind ka koosolekutele. Sain aru, et selleks tuleb mul minna koduseinte vahelt inimeste jõllitavate pilkude alla. Ja motorolleri selga istumine oleks sellele sõidukile, mida oli niigi raske juhtida, veel lisaraskuseks. Siiski nõustusin minema, mõeldes oma lemmikkirjakoha teisele reale: „Kõrgeima valitseja Jehoova olen ma teinud oma varjupaigaks.”

Kukkusime Naniga vahel otse mudasse, kuid koosolekutele minek oli meile tähtsam. Milline kontrast olid naeratavad näod kuningriigisaalis võrreldes mind jõllitavate pilkudega väljas! Üheksa kuud hiljem mind ristiti.

Mu lemmiksalmi kolmas rida ütleb: „Et kuulutada kõiki su tegusid.” Teadsin, et kuulutustööst saab mu raskeim proovikivi. Mäletan esimest korda, mil läksin majast majja kuulutama. Lapsed ja ka täiskasvanud vahtisid mind, järgnesid mulle ja ahvisid mu kõnnakut. See tegi kõvasti haiget, kuid ma mõtlesin sellele, et nemad vajavad paradiisi sama palju kui mina, ning pidasin vastu.

Minu olukorda hõlbustas see, kui sain endale käte jõul liikuva kolmerattalise jalgratta. Mu kuulutustöökaaslane lükkas mind ülesmäge, hüppas seejärel ka ise ratta selga ja me kihutasime mäest alla. Kuulutustöö oli algul küll raske, kuid ajapikku hakkas see mulle väga meeldima; isegi nii väga, et 1998. aastal alustasin pioneerteenistust.

Mul oli palju piibliuurimisi ning neli inimest, kellega olen uurinud, on lasknud end ristida. Lisaks on ka üks mu lihane õde tõe omaks võtnud. Tihtipeale on mulle vajalikku jõudu andnud see, kui olen kuulnud teiste edenemisest. Kord, kui mul oli malaariahoog, sain kirja Elevandiluurannikult. Burkina Fasos olin ma alustanud uksel ühe tudengiga piibliuurimist ning olin selle üle andnud ühele vennale. Hiljem kolis see üliõpilane Elevandiluurannikule. Mul oli suur rõõm kuulda, et temast on saanud ristimata kuulutaja!

Kuidas ma end elatan? Organisatsioon, mis aitab puudega inimesi, pakkus mulle võimalust õppida õmblemist. Ent üks õpetaja, kes pani tähele, kui tublisti ma töötan, ütles: „Me võiksime õpetada sulle seebi valmistamist.” Seda nad tegidki. Nüüd valmistan ma kodus majapidamisseepi. See meeldib paljudele ja nad soovitavad seda ka teistele. Ma käin seda ise müümas oma kolmerattalise motorolleriga.

Paraku pidin 2004. aastal lõpetama pioneerteenistuse, sest mu moondunud selgroog valmistab mulle äärmist valu. Ma käin aga ikka korrapäraselt kuulutamas.

Mulle öeldakse, et ma olen tuntud oma võluva naeratuse poolest. Mul on tõesti põhjust olla õnnelik, sest mul on hea olla Jumala ligi. (Jutustanud Sarah Maiga.)