UMBES kümme aastat tagasi teenis kolmekümnendates abielupaar Gregorio ja Marilou pioneeridena Manilas, töötades samal ajal täiskohaga. See polnud kerge, kuid nad said hakkama. Marilou, kes töötas pangas, edutati juhatajaks. „Kuna meil olid head töökohad, saime nautida väga mugavat elu,” ütleb see õde. Tegelikult läks neil rahaliselt nii hästi, et nad otsustasid ehitada omale unistuste maja ühte hinnatud piirkonda Manilast ligikaudu 20 kilomeetrit ida pool. Nad palkasid ehitusfirma ja tegid lepingu, et tasuvad maja eest osamaksetega iga kuu kümne aasta jooksul.

Marilou meenutab: „Minu uus töö nõudis nii palju aega ja energiat, et mul polnud enam erilist isu vaimsete asjadega tegeleda. Tundsin, nagu rööviksin Jehoovalt.” Ta selgitab: „Mul polnud võimalik pühendada teenistusele aega, mida olin lubanud.” Kuna Gregorio ja Marilou olid oma olukorra pärast mures, istusid nad ühel päeval maha,  et arutada, kuhupoole nende elu liigub. Gregorio ütleb: „Soovisime midagi muuta, kuid ei teadnud täpselt, mida ette võtta. Mõtlesime, kuidas saaksime Jehoova teenistuses rohkem teha, eriti kuna meil pole lapsi. Palusime Jehoovalt juhatust.”

Umbes samal ajal kuulsid nad mitmeid kõnesid, mis rääkisid teenimisest seal, kus vajatakse rohkem kuningriigi kuulutajaid. „Tundsime, et need kõned on Jehoova vastus meie palvetele,” ütleb Gregorio. Nad palusid Jehoovalt rohkem usku, et neil oleks julgust teha õigeid otsuseid. Üheks suureks takistuseks oli nende majaehitus. Nad olid juba kolme aasta osamaksed tasunud. Mis sai edasi? Marilou sõnab: „Kui me oleks lepingu lõpetanud, oleksime kaotanud kõik, mille olime juba maksnud, ja see oli üsna suur summa. Kuid me mõistsime, et meil tuleb teha valik: kas paneme esikohale Jehoova tahte või enda soovid.” Mõeldes Pauluse eeskujule, kes oli „loobunud kõigest”, peatasid nad majaehituse, lahkusid töölt, müüsid enamiku oma varast ja kolisid ühte Palawani saare külla, mis asub umbes 480 kilomeetrit Manilast lõuna pool (Filipl. 3:8).

Enne kolimist olid Gregorio ja Marilou püüdnud end ette valmistada tagasihoidlikuks eluks, kuid nad ei osanud arvata, kui lihtsaks nende elu uues kohas kujuneb, enne kui nad kohale jõudsid. „See oli šokk,” ütleb Marilou. „Meil polnud elektrit ega mingeid mugavusi. Näiteks selle asemel et lülitada sisse riisikeetja, pidime lõhkuma puid ja tegema süüa lõkke peal. Oleksin hea meelega läinud poodlema, välja sööma ja teinud muudki, mida linnaelu oli võimaldanud.” Ometi hoidsid nad meeles oma kolimise eesmärki ning peagi olid nad uue olukorraga kohanenud. Marilou sõnab: „Nüüd meeldib mulle vaadelda imeilusat loodust ja öist tähistaevast. Ent kõige rohkem rõõmu toob see, kui näen kuulutustööl inimeste õnnelikke nägusid. Siin teenides oleme „saanud teada saladuse”, kuidas olla rahul.” (Filipl. 4:12.)

Gregorio jutustab: „Kui me saabusime, oli siin vaid neli tunnistajat. Nad olid nii rõõmsad, kui ma hakkasin iga nädal avalikke kõnesid esitama ning kuningriigilaulude laulmist oma kitarriga saatma.” Aasta jooksul võis see paar näha, kuidas sellest väikesest grupist sai jõudsalt kasvav 24-liikmeline kogudus. Gregorio ütleb: „Armastus, mida me selles koguduses tunda oleme saanud, liigutab meid väga.” Nüüd, olles teeninud seal kõrvalises piirkonnas kuus aastat, ütlevad nad: „Mitte miski pole võrreldav sellega, kui näed niisugust vaimset kasvu. Meie elu on mõttekam kui kunagi varem.”

Filipiinidel on ligi 3000 venda ja õde kolinud sinna, kus on vaja rohkem kuulutajaid. Umbes 500 nendest on vallalised õed. Üks neist on Karen.

Karen, kes on praegu üle 20 aasta vana, kasvas üles Cagayanis Baggao linnas. Teismelisena mõtles ta tihti teenistuse laiendamisele. Ta meenutab: „Kuna ma teadsin, et vähe aega on järele jäänud ja et igasugused inimesed peavad kuulma head sõnumit kuningriigist, soovisin teenida suurema vajadusega piirkonnas.” Mõned tema lähedased ergutasid teda omandama kõrgharidust, selle asemel et kuhugi kõrvalisse paika kuulutama kolida. Kuid Karen palus Jehoovalt juhatust ning rääkis ka nendega, kes teenivad sellistes kohtades. Kui ta sai 18-aastaseks, koliski ta umbes 60 kilomeetri kaugusele oma kodulinnast.

Väike kogudus, kuhu Karen appi läks, hoolitseb ühe mägise piirkonna eest Vaikse ookeani kaldal. Karen meenutab: „Vaid selleks, et Baggaost oma uude kogudusse jõuda, kõndisime kolm päeva mööda mägesid ning ületasime jõgesid rohkem kui 30 korral.” Ta lisab: „Mõne piibliõpilase juurde jõudmiseks tuleb mul käia kuus tundi, siis jään tema juurde öömajale ning järgmisel päeval kõnnin uuesti kuus tundi koju tagasi.” Kas see on seda väärt? „Vahetevahel mu jalad valutavad,” sõnab Karen, kuid lisab siis laialt naeratades, „ent mul on olnud tervelt 18 piibliuurimist. Ma olen maitsnud ja näinud, et Jehoova on hea!” (Laul 34:9.)

Mis ajendas USA-s elanud neljakümnendates vallalist õde Sukhit Filipiinidele kolima? 2011. aastal kuulis ta ringkonnakokkutulekul ühe abielupaariga tehtud intervjuud. Nad rääkisid, kuidas nad müüsid enamiku oma asjadest, et kolida Mehhikosse ja aidata seal kuulutustööd teha. „See intervjuu,” ütleb Sukhi, „pani mind mõtlema eesmärkidele, millele ma varem polnud mõelnud.” Kui India päritolu Sukhi sai teada, et Filipiinidel on vaja palju abi pandžabi keelt kõnelevatele inimestele kuulutamisel, otsustas ta minna ja aidata. Kas ta kohtas ka raskusi?

„Selle otsustamine, mida müüa ja mida mitte, oli raskem, kui arvasin,” tõdeb Sukhi. „Olin elanud 13 aastat mugavat elu oma korteris, kuid nüüd kolisin enda pere juurde, kus elasin kastide otsas. See polnud kerge, ent valmistas mind hästi ette lihtsaks eluks.” Milliseid katsumusi tal oli pärast seda, kui ta läks Filipiinidele? „Foobia jubedate  putukate ees ja koduigatsus olid mulle kõige raskemad. Õppisin toetuma Jehoovale rohkem kui kunagi varem.” Kas see tasus end ära? Sukhi naeratab ja ütleb: „Jehoova ergutab meid panema teda proovile ja veenduma, et ta kallab meile õnnistust küllastuseni. Olen kogenud selle tõotuse paikapidavust eriti siis, kui huviline küsib, millal ma tema juurde jälle tulen, et tema küsimustele vastata. See, et mul on võimalik aidata kustutada inimeste vaimset nälga, toob mulle palju rõõmu ja rahuldust!” (Mal. 3:10). Sukhi lisab: „Tegelikult oli kõige raskem teha otsust kolida. Kui olin seda teinud, siis nägin, kui hämmastaval viisil Jehoova kõik muud asjad korda seadis.”

Abielus vend Sime, kes on praegu ligi 40-aastane, lahkus Filipiinidelt, et võtta vastu heapalgaline töö ühes Lähis-Ida riigis. Julgustus, mida ta seal olles ringkonnaülevaatajalt ja ühe juhtiva kogu venna kõnest sai, ajendas teda seadma Jehoova teenimise oma elus tähtsaimale kohale. „Kuid mõte loobuda oma tööst tundus mulle kui õudusunenägu,” lausub Sime. Siiski ütles ta töökoha üles ja naasis Filipiinidele. Nüüd teenivad Sime ja tema naine Haidee Davao del Suri provintsis maa lõunaosas, mille tohutul territooriumil on vaja teha palju kuulutustööd. Sime sõnab: „Tagasi vaadates on mul nii hea meel, et sain võitu hirmust jääda ilma tööta ja panin Jehoova tahte esikohale. Miski ei too elus suuremat rahuldust kui anda oma parim Jehoovale!”

Kui kolmekümnendates abielupaar Ramilo ja Juliet, kes teenivad pioneeridena, said teada, et nende kodust vaid umbes 30 kilomeetri kaugusel asuv kogudus vajab abi, olid nad valmis appi minema. Nii sõidavadki Ramilo ja Juliet mootorrattal iga nädal mis tahes ilmaga mitu korda sinna koosolekutele ja kuulutustööle. Kuigi pole kerge sõita mööda konarlikke teid ja ületada rippsildu, on nad õnnelikud, et said laiendada oma teenistust. Ramilo sõnab: „Meil on naisega kahe peale kokku 11 piibliuurimist! Teenimine suurema vajadusega paigas nõuab ohvreid, ent see annab meile sügava rahulolutunde!” (1. Kor. 15:58.)

Kas sa soovid saada rohkem infot teenimisest seal, kus on suur vajadus kuningriigi kuulutajate järele, olgu siis sinu kodumaal või välismaal? Kui nii, siis räägi oma ringkonnaülevaatajaga ning loe artiklit „Kas sa saaksid vastata kutsele „Tule üle Makedooniasse”?”, mis ilmus 2011. aasta augusti „Meie Kuningriigiteenistuse” numbris.