Nad olid lahked kõigi, isegi minu koerte vastu. Ühel päeval pakkus Elaine, kes stendi juures seisis, minu kahele terjerile küpsiseid. Peagi pärast seda hakkasid koerad iga kord, kui sealkandis jalutasime, mind stendi poole sikutama, et küpsist saada.

Kuud möödusid, koerad nautisid oma küpsiseid ja minul oli hea meel, et sain vahetada mõne sõna nendega, kes stendi juures seisid. Samas ei tahtnud ma nendega liiga pikalt rääkima jääda. Olin juba üle 70 ja ma ei teadnud täpselt, mida Jehoova tunnistajad usuvad. Kuna ma olin paljudes kristlikes religioonides pettunud, arvasin, et kõige parem on uurida piiblit üksinda.

Nägin linnas ka mujal Jehoova tunnistajaid stendide kõrval seismas. Nemadki olid väga sõbralikud. Nad vastasid mu küsimustele alati piibli põhjal ja nii hakkasin neid rohkem usaldama.

Ühel päeval küsis Elaine minult, et kas ma usun, et loomad on kingitus Jumalalt. Vastasin, et muidugi usun. Seepeale luges ta mulle teksti Jesaja 11:6–9. Sellest hetkest alates soovisin piibli kohta rohkem teada saada, kuigi ma ei tahtnud neilt ikka veel midagi lugeda võtta.

Edaspidi oli mul Elaine’i ja tema abikaasa Brentiga palju lühikesi, kuid huvitavaid vestlusi. Nad soovitasid mul lugeda piiblist läbi kõik neli evangeeliumit ja Apostlite tegude raamatu, et ma mõistaksin paremini, mida tähendab olla kristlane. Seda ma tegingi. Veidi aja pärast, 2016. aasta suvel, olin nõus hakkama nendega piiblit uurima.

Ootasin alati meie piibliuurimist ja koguduse koosolekuid. Mul oli tõeliselt hea meel saada teada, mida piibel õpetab. Umbes aasta pärast mind ristiti. Praegu olen 79-aastane ja ma olen väga tänulik, et olen leidnud õige religiooni.”