VANNETEL oli Moosese seaduse järgi oma kindel koht. Jeesuse päevil hakati neid andma aga nii kergekäeliselt, et inimesed kippusid peaaegu igat mõtteavaldust vandega kinnitama. Vandumise eesmärgiks oli lisada oma sõnadele kaalu. Jeesus mõistis selle tühise kombe kaks korda avalikult hukka. Selle asemel ta õpetas: „Teie „jah” olgu „jah” ning teie „ei” olgu „ei”.” (Matt. 5:33–37; 23:16–22.)

See, kui tugev oli juutide kalduvus kinnitada kõikvõimalikke mõtteavaldusi vandega, ilmneb teatmeteose „Theological Dictionary of the New Testament” sõnul Talmudi katketest, kus kirjeldatakse üksipulgi, millised vanded on kehtivad ja millised mitte.

Jeesus polnud ainus, kes selliste vannete väärkasutuse hukka mõistis. Näiteks ütles juudi ajaloolane Josephus Flavius ühe juudi usulahu liikmete kohta: „Nad väldivad vande andmist, pidades seda halvemaks kui vale vandumist.” Josephuse sõnul tundsid need inimesed, et kui kedagi ei saa uskuda, ilma et ta vande annaks, peab ta olema valetaja. Samasugune mõte tuuakse ära ühes juutide apokrüüfis: „Mees, kes palju vannub, suurendab süüd.” (Siiraki tarkuseraamat 23:11.) Jeesus Kristus mõistis hukka kergekäelise vande andmise. Kui me räägime alati tõtt, pole meil vaja anda vannet, et oma sõnu usutavamaks muuta.