Kord, kui Jeesus oli väljaspool Iisraeli Rooma provintsis Süürias, pöördus üks kreeklanna tema poole ja palus abi. Naisele vastates tõi Jeesus võrdluse, millega andis mõista, et mittejuudid oleksid justkui kutsikad. Moosese seaduse järgi olid koerad ebapuhtad loomad. (3. Moosese 11:27.) Kas Jeesus tahtis kreeklannat ja teisi mittejuute tõesti solvata?

Sugugi mitte. Nagu Jeesus oma jüngritele selgitas, oli tema eesmärk tol ajal aidata eeskätt juute. Seepärast lausus ta selle mõtte ilmestamiseks kreeklannale: „Ei ole õige võtta laste leib ja visata see kutsikatele.” (Matteuse 15:21–26; Markuse 7:26.) Kreeklaste ja roomlaste seas oli koer sageli armastatud lemmikloom, kes elas oma peremehe majas ja mängis lastega. Seega võis sõna „kutsikad” tuua silme ette sooja ja armsa pildi. Naine vastas, jätkates Jeesuse mõttelõnga: „Jah, Isand, aga kutsikad ju söövad raasukesi, mis pudenevad peremehe laualt.” Jeesus kiitis naist tugeva usu eest ning tervendas tema tütre. (Matteuse 15:27, 28.)

Laev, millel apostel Paulus reisis ja mis suundus Itaaliasse, heitles tugeva vastutuulega. Vahepeatuse ajal soovitas Paulus ülejäänud merereisi edasi lükata. (Apostlite teod 27:9–12.) Kas selline nõuanne oli põhjendatud?

Vanaaja meremehed teadsid, et talvekuudel on Vahemerel ohtlik laevatada. Üldjuhul novembri keskpaigast kuni märtsi keskpaigani Vahemerel laevadega ei sõidetud. Pauluse merereis toimus aga septembris või oktoobris. Rooma kirjanik Vegetius Renatus (4. sajand m.a.j) rääkis oma raamatus „Epitoma rei militaris” sellel merel laevatamisest: „Mõni kuu on selleks väga sobiv, mõni mitte eriti, ülejäänud täiesti võimatud.” Vegetius Renatuse sõnul oli laevasõit turvaline 27. maist 14. septembrini; kaks mitte eriti sobivat ehk ohtlikku perioodi olid 15. september kuni 11. november ning 11. märts kuni 26. mai. Kahtlemata teadis kogenud rännumees Paulus niisuguseid fakte. Ja ilmselgelt polnud need teadmata ka kaptenile ja laevaomanikule, ent nad ei võtnud Pauluse nõu kuulda. Merereis lõppes laevahukuga. (Apostlite teod 27:13–44.)