Kas on olemas arheoloogilisi tõendeid Piibli ülestähenduste kohta? 2014. aastal esitati ajakirjas Biblical Archaeology Review küsimus: „Kui paljude inimeste kohta Piibli heebrea osas on leitud arheoloogilisi tõendeid?” Ja vastuseks öeldi: „Vähemalt 50!” Üks mees, kes artiklis toodud nimekirja ei kuulunud, oli Tatnai. Kes ta oli? Vaadelgem tema väikest rolli Piiblis.

Jeruusalemm kuulus kunagi tohutu suure Pärsia impeeriumi koosseisu. See linn asus piirkonnas, mida pärslased nimetasid jõetaguseks piirkonnaks, mille all mõeldi Eufrati jõest lääne pool asuvaid alasid. Pärast Babüloonia vallutamist vabastasid pärslased juutidest vangid ja andsid neile korralduse ehitada üles Jehoova tempel Jeruusalemmas. (Esra 1:1–4.) Juutide vaenlased aga olid selle vastu ja kasutasid templi ülesehitamist ettekäändena, et süüdistada juute mässamises Pärsia vastu. (Esra 4:4–16.) Dareios I valitsemisajal (522–486 e.m.a) uuris Pärsia ametnik Tatnai asja lähemalt. Piibel nimetab teda „suure jõe taguse piirkonna maavalitsejaks”. (Esra 5:3–7.)

Nimi Tatnai esineb paljudel kiilkirjatahvlitel, mis võisid moodustada suguvõsa arhiivi. Üks dokument, mis seostab ühe selle suguvõsa liikme piiblitegelasega, on võlatäht, mis on dateeritud Dareios I 20. valitsusaastaga, see tähendab aastaga 502 e.m.a. Seal mainitakse äritehingu tunnistajana „jõetaguse piirkonna maavalitseja Tattannu” teenijat. Tegemist on sellesama Tatnaiga, kellest on juttu Piiblis Esra raamatus.

Mis oli selle mehe ülesanne? Aastal 535 e.m.a korraldas Kyros Suur oma alad ümber halduspiirkondadeks, millest üht kutsuti nimega Babülon ja jõetagune piirkond. See ala jaotati hiljem kaheks ning üht osa kutsuti lihtsalt jõetaguseks piirkonnaks. Sinna alla kuulusid Koile-Süüria, Foiniikia, Samaaria ja Juuda; tõenäoliselt valitseti seda Damaskusest. Aastatel 520–502 e.m.a oli selle halduspiirkonna maavalitsejaks Tatnai.

Pärast reisi Jeruusalemma, et uurida mässusüüdistust, teatas Tatnai Dareiosele, et juutide sõnul andis Kyros neile korralduse ehitada üles Jehoova tempel. Kuninglikes arhiivides tehtud uuringud tõendasid seda väidet. (Esra 5:6, 7, 11–13; 6:1–3.) Seega keelati Tatnail ehitustöid segada ning ta kuuletus. (Esra 6:6, 7, 13.)

Tuleb küll möönda, et „suure jõe taguse piirkonna maavalitseja Tatnai” on ajalooliselt suhteliselt tähtsusetu tegelane. Väärib aga märkimist, et pühakirjas on teda mainitud ning seejuures täiesti õige ametinimetusega. See fakt on veel üks tõend selle kohta, et arheoloogia on korduvalt kinnitanud Piibli ajaloolist täpsust.