AUSTRAALIAS elav sisalik moolok (Moloch horridus) imab õhust ja märjast liivast niiskust ning juhib selle oma suhu. Kuidas on see võimalik? Vastus võib peituda selle sisaliku naha ehituses.

Mõtteainet. Mooloki nahk on kaetud sarvplaadikestega. Mõned teadlased arvavad, et veepiisad, mis on pärit õhuniiskusest ja kastest, valguvad sarvplaadikesi mööda nende vahel olevatesse vagudesse. Need vaod on omavahel ühendatud, moodustades võrgustiku, mis viib mooloki suu nurkade juurde.

Kuidas aga jõuab vesi gravitatsioonijõust hoolimata mööda mooloki jalgu ja keha üles tema suu juurde? Ja kuidas sisalik kõhtu niiske pinna vastu hõõrudes sellest vett imab?

Paistab, et teadlased on mooloki saladusele jälile jõudnud. Mooloki naha pinnal olev vaokeste võrgustik on juhade kaudu ühendatud naha sees oleva torukeste võrgustikuga. Tänu nende torukeste ehitusele tekib kapillaarsus, nähtus, kus vedelik tungib gravitatsioonijõudu ületades peenikestesse torukestesse. Seega talitleb selle sisaliku nahk käsnana.

Biomimeetika instituudi president Janine Benyus ütleb, et sellest, kuidas mõned loomad õhust vett imavad, võiks võtta malli, valmistamaks süsteeme, millega võiks eemaldada õhust niiskust, et hooneid tõhusamalt jahutada, ning saada joogivett.

Mida sina arvad? Kas mooloki niiskust imav nahk on arenenud evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?