Milline oli teie lapsepõlv?

Kui olin 9-aastane, kolis meie pere Hispaaniast Prantsusmaale. Minu vanemad olid katoliiklased, kuid minu usk Jumalasse kadus, kui olin 16-aastane. Minu arvates polnud religioonil mingit seost tegeliku eluga. Kui minu käest küsiti, kuidas elu ilma Jumalata alguse sai, vastasin: „Praegu ei oska teadlased seda veel selgitada, kuid küll nad peagi oskavad.”

Mis ajendas teid uurima neeruhaigusi?

Õppisin Prantsusmaal Montpellier’ ülikooli arstiteaduskonnas. Üks sealsetest professoritest rääkis mulle võimalusest töötada nefroloogia alal. See on meditsiiniharu, mis tegeleb neerudega. Töö hõlmas uurimistööd ja patsientidega tegelemist. See oli just selline töö, mida ihkasin. 1990. aastast alates kuulusin töörühma, mis uuris rekombinantse erütropoetiini (EPO) kliinilist kasutamist, mille eesmärgiks on reguleerida punaste vereliblede loomet meie luudes. Tollal peeti seda veel suhteliselt uueks uurimisvaldkonnaks.

Mis pani teid Jumala peale mõtlema?

Minu mees Floréal hakkas 1979. aastal Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Mina aga polnud sellest huvitatud. Lapsepõlves oli mul religioonist juba küllalt saanud. Sellest hoolimata said minu abikaasast ja lastest Jehoova tunnistajad ning varsti olid peaaegu kõik meie sõbrad tunnistajad. Üks neist,  Patricia, ütles, et ma võiksin proovida palvetada. Ta sõnas: „Kui taevas kedagi pole, siis mida on sul kaotada? Ent kui seal keegi on, siis näed ise, mis juhtub.” Aastaid hiljem hakkasin mõtisklema elu mõtte üle ning mulle meenusid Patricia sõnad. Nii ma siis palusingi abi Jumalalt.

Mis pani teid elu mõtte üle järele mõtlema?

Terrorirünnak Maailma Kaubanduskeskusele New Yorgis pani mind mõtlema sellele, miks on meie ümber nii palju kurjust. Arutlesin endamisi: „Usuline ekstremism ohustab meie tulevikku. Samas on minu ümber palju Jehoova tunnistajaid, kes kõik on rahumeelsed. Nad ei ole ekstremistid. Nad järgivad Piiblit. Võib-olla peaksin isegi seda raamatut lähemalt uurima.” Niisiis hakkasin iseseisvalt Piiblit lugema.

Kas teil kui arstil oli raske hakata uskuma Loojasse?

Ei olnud. Suhtusin inimkeha keerulisse ehitusse sügava aukartusega. Näiteks see, kuidas neerud reguleerivad punaliblede arvu veres, on lihtsalt hämmastav.

Miks te nii ütlete?

Teadupärast transpordivad vere punalibled hapnikku. Kui inimene kaotab suures koguses verd või läheb paika, mis asub merepinnast väga kõrgel, tekib tema kehas hapnikupuudus. Meie neerudes on hapnikusensorid. Kui need märkavad veres hapnikupuudust, aktiveerivad nad EPO tootmise, mille tulemusena võib EPO tase veres tõusta koguni tuhandekordseks. EPO stimuleerib luuüdi, et see toodaks rohkem punaliblesid, mis omakorda transpordivad rohkem hapnikku. Kas pole mitte geniaalne! Kummaline, et uurisin seda süsteemi kümme aastat, enne kui mõistsin, et millegi nii imelise taga saab olla vaid Jumal.

Millise mulje Piibel teile jättis?

Olen lugenud palju ajalooraamatuid ja tuntud romaane, kuid Piiblit lugedes sain kohe aru, et see raamat on teistest erinev. Selle nõuanded on sedavõrd praktilised, et need peavad pärinema üleinimlikust allikast. Mind lummas Jeesuse iseloom. Mõistsin, et ta oli tõepoolest olemas. Tal olid tunded. Tal olid sõbrad. Kuna ma ei tahtnud kasutada Jehoova tunnistajate väljaandeid, uurisin küsimuste tekkimisel entsüklopeediaid ja teisi teatmeteoseid.

Mida te uurisite?

Paljude muude asjade hulgas pakkus mulle huvi see, kuidas Piibel kuulutas ette aastat, mil Jeesus ristiti. Seal öeldakse täpselt, kui palju aega pidi jääma Pärsia valitseja Artaxerxese 20. valitsusaastast ajani, mil Jeesusest saab Messias. * Uurimistöö tegemine pole mulle võõras, sest see on osa minu igapäevatööst. Niisiis uurisin ajalooraamatuid, et saada kinnitust sellele, millal Artaxerxes valitses ja millal Jeesus maa peal Jumalat teenis. Nägin, kuidas see Piibli prohvetiennustus läks täpselt täide, ning järeldasin, et see pidi olema Jumala inspireeritud.