Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 ABI PEREDELE | LASTEKASVATAMINE

Kui teismeline end tahtlikult vigastab

Kui teismeline end tahtlikult vigastab

MILLES ON PROBLEEM

Sa avastasid, et su teismeline tütar on end tahtlikult vigastanud. „Miks ta küll seda teeb?” mõtled sa. „Kas ta tahab endalt elu võtta?”

Enamasti pole asi selles. Ent kui su laps end vigastab, * vajab ta abi. Kuidas sa saaksid teda aidata? Kõigepealt vaatame, mis võiksid olla sellise käitumise põhjused.

MIKS SELLINE OLUKORD TEKIB

Kas enesevigastamine on vaid moeasi? On tõsi, et mõned noored hakkavad ennast vigastama seetõttu, et nad on kuulnud teisi seda tegevat. Isegi kui see nii on, pole see lihtsalt järjekordne moehullus. Mille poolest on see erinev? Enesevigastaja tegutseb tavaliselt salaja ning tal on oma harjumuse pärast sügavalt häbi. „Ma ei tahtnud, et keegi teada saaks, mida ma teen,” räägib 20-aastane Marianne. * „Varjasin oma haavasid väga hoolikalt.”

Kas enesevigastamisega taotletakse lihtsalt teiste tähelepanu? Mõni võib seda teha. Siiski sellised enesevigastajad, kellest me siin artiklis räägime, tavaliselt varjavad oma tegevust ega püüa oma haavade ja sinikatega kellegi tähelepanu saavutada. Üks neiu, kel oli varem kombeks end vigastada, ütles, et oma sisimas ta siiski soovis, et keegi oleks tema vigastusi märganud ja asi oleks päevavalgele tulnud, sest nii oleks ta kiiremini abi saanud.

Miks siis ennast vigastatakse? Enesevigastamise tagamaad on keerukad, kuid enamasti põhjustab seda noore emotsionaalne valu, mida ta ei suuda sõnadega väljendada. Oma raamatus „Cutting” („Lõikumine”) kirjeldab psühhoterapeut Steven Levenkron enesevigastajat kui „kedagi, kes on avastanud, et füüsiline valu võib vaigistada emotsionaalset valu”.

Enesevigastaja tunneb tavaliselt emotsionaalset valu, mida ta ei suuda sõnadega väljendada.

Kui tunned end süüdlasena. Selle asemel, et juurelda oma võimalike vigade üle, mis võisid viia lapse enesevigastamiseni, keskendu pigem sellele, kuidas sa saaksid aidata tal terveks saada.

 MIDA SA SAAD TEHA

Julgusta last rääkima asjadest, mis talle muret teevad. Abiks võivad olla järgmised näpunäited.

Lohuta. Kui teismeline räägib sulle, et ta ennast vigastab, püüa mitte ärrituda ega oma kohkumust välja näidata. Selle asemel räägi lapsega rahulikul ja lohutaval toonil. Piibli põhimõte: 1. Tessalooniklastele 5:14.

Esita küsimusi, mis ei väljenda hukkamõistu. Näiteks võid sa öelda: „Ma tean, et sa ei tunne end alati hästi. Mis sulle kõige rohkem muret teeb?” või „Mida ma saaksin sinu heaks teha, kui oled mures või masendunud?” või „Mida ma saaksin teha, et me omavahel paremini läbi saaksime?” Kuula teda vahele segamata. Piibli põhimõte: Jaakobuse 1:19.

Aita kujundada lapse positiivset minapilti. Kuna enesevigastajad keskenduvad sageli oma ebaõnnestumistele, saaksid sa ehk aidata oma lapsel näha tema positiivseid omadusi. Võiksid ehk soovitada tal kirja panna vähemalt kolm asja, mis talle enda juures kõige rohkem meeldivad. „Oma tugevate külgede kirjapanek aitas mul mõista, et mul on häid omadusi,” ütleb noor naine Anna. *

Soovita oma lapsel palves Jumal Jehoovalt abi otsida. Piibel ütleb: „Heitke kõik oma mured tema peale, sest ta hoolib teist” (1. Peetruse 5:7). „Võtsin end kokku, et rääkida oma tunnetest Jehoovale. Seda eriti siis, kui tekkis soov end vigastada. Palve andis mulle jõudu sellele soovile vastu panna,” ütleb 17-aastane Lorena. Piibli põhimõte: 1. Tessalooniklastele 5:17.

^ lõik 5 Enesevigastamine on endale tahtlikult valu tegemine kas lõikumise, löömise või muu tegevuse kaudu.

^ lõik 7 Nimesid on muudetud.

^ lõik 15 Sageli on enesevigastamine depressiooni või mõne muu psüühikahäire sümptom. Sel juhul võib vaja minna arstiabi. „Ärgake!” ei soovita mingit kindlat raviviisi. Küll aga peaksid kristlased kindlaks tegema, et nende ravi ei lähe vastuollu Piibli põhimõtetega.