Hüppa sisu juurde

Mida tähendab armastada oma vaenlasi?

Mida tähendab armastada oma vaenlasi?

Piibli vastus

 Jeesus ütles enda kuulsas mäejutluses, et peaksime armastama oma vaenlasi. (Matteuse 5:44; Luuka 6:27, 35.) See tähendab, et peaksime käituma armastavalt nendega, kes meid vihkavad või ebaõiglaselt kohtlevad.

 Jeesus väljendas armastust sellega, et kohtles hästi neid, kes temasse halvasti suhtusid. (Luuka 23:33, 34.) See, mida Jeesus õpetas vaenlaste armastamise kohta, on kooskõlas piibli heebreakeelse osa ehk vana testamendiga. (2. Moosese 23:4, 5; Õpetussõnad 24:17; 25:21.)

 Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.” (Matteuse 5:43, 44.)

Artiklis tuleb juttu järgnevast.

 Miks vaenlasi armastada?

  •   Jumala eeskuju. Jumal „on lahke ka tänamatute ja kurjade vastu.” (Luuka 6:35.) „Tema laseb päikest tõusta kurjade ... üle.” (Matteuse 5:45.)

  •   Armastus võib vaenlast muuta. Piiblis soovitatakse meil kohelda vaenlast lahkelt. Sellega kuhjame vaenlase „pea peale tuliseid süsi”. (Õpetussõnad 25:22.) See metafoor viitab protsessile, kus maagist sulatatakse välja väärismetalli. Samamoodi, kui oleme lahked nende vastu, kes meid vihkavad, sulatame viha ja toome neis esile head.

 Kuidas vaenlasi armastada?

  •   „Tehke head neile, kes teid vihkavad.” (Luuka 6:27.) Piiblis öeldakse veel: „Kui su vaenlasel on nälg, anna talle süüa, kui tal on janu, anna talle juua, sest nii kuhjad sa tema pea peale tuliseid süsi.” (Roomlastele 12:20.) Ja meil on veel teisigi võimalusi näidata, et armastame oma vaenlasi, kui elame kuldse reegli järgi: „Nõnda, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka neile.” (Luuka 6:31.)

  •   „Paluge Jumala õnnistust neile, kes teid neavad.” (Luuka 6:28.) Kui me soovime oma vaenlastele head, siis räägime nendega lahkelt ja taktitundeliselt isegi siis, kui nad meile midagi halvasti ütlevad. „Ärge tasuge halba halvaga ega solvangut solvanguga. Rääkige hoopis lahkelt.” (1. Peetruse 3:9.) See nõuanne aitab vihkamise nõiaringist välja murda.

  •   „Palvetage nende eest, kes teid solvavad.” (Luuka 6:28.) Solvajale ei tohiks halba halvaga tasuda. (Roomlastele 12:17.) Selle asemel peaks paluma, et Jumal talle andestaks. (Luuka 23:34; Apostlite teod 7:59, 60.) Pole mõtet ihuda kättemaksu, vaid jätta asi Jumala hooleks, kes mõistab kohut täiuslikult õiglaste põhimõtete järgi. (3. Moosese 19:18; Roomlastele 12:19.)

 „Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, paluge Jumala õnnistust neile, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid solvavad.” (Luuka 6:27, 28.)

  •   Ole „kannatlik ja lahke.” (1. Korintlastele 13:4.) Apostel Paulus kasutas armastusest rääkides sama kreekakeelset sõna, mida on kasutatud salmides Matteuse 5:44; Luuka 6:27, 35. Me käitume vaenlastega armastavalt, kui oleme nendega kannatlikud ja lahked, mitte kadedad, üleolevad ega ebaviisakad.

 Armastus on kannatlik ja lahke. Armastus ei ole kade. See ei hoople, ei lähe ennast täis, ei käitu sündsusetult, ei taotle omakasu, ei ärritu. See ei pea arvet kogetud ülekohtu kohta. See ei tunne rõõmu sellest, mis on väär, kuid rõõmustab tõe üle. See talub kõike, usub kõike, loodab kõike, peab vastu kõiges. Armastus ei kao kunagi.” (1. Korintlastele 13:4–8.)

 Kas on õige vaenlaste vastu sõtta minna?

 Ei. Jeesus õpetas oma järelkäijaid, et nad ei tohiks vaenlaste vastu sõdida. Näiteks, kui ta rääkis Jeruusalemma hävitamisest, siis ta ei öelnud neile, et nad peaksid paigale jääma ja võitlema, vaid hoopis põgenema. (Luuka 21:20, 21.) Ja Jeesus ütles apostel Peetrusele: „Pane mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi ka hukkuvad.” (Matteuse 26:52.) Nii piibel kui ka teised ajalooallikad näitavad, et Jeesuse järelkäijad 1. sajandil ei läinud vaenlaste vastu sõtta. a (2. Timoteosele 2:24.)

 Eksiarvamused vaenlaste armastamise kohta

 Eksiarvamus. Jumala seaduse kohaselt pidid iisraellased oma vaenlasi vihkama.

 Tõde. Seaduses ei olnud sellist käsku. Seal kästi iisraellastel ligimest hoopis armastada. (3. Moosese 19:18.) Kuigi sõna „ligimene” tähendab kõiki kaasinimesi, siis mõned juudid pidasid ligimeseks ainult teisi juute ja nad arvasid, et mittejuudid on vaenlased, keda tuleb vihata. (Matteuse 5:43, 44.) Jeesus parandas nende vildakat vaadet rääkides neile loo halastajast samaarlasest. (Luuka 10:29–37.)

 Eksiarvamus. Vaenlaste armastamine näitab, et kiidame heaks nende vale käitumise.

 Tõde. Piibel selgitab, et on võimalik armastada inimest ilma tema valesid tegusid heaks kiitmata. Näiteks Jeesus mõistis hukka vägivalla, aga palvetas nende eest, kes ta hiljem tapsid. (Luuka 23:34.) Jeesus vihkas seadusetust ja pattu, kuid siiski andis oma elu patustajate eest. (Johannese 3:16; Roomlastele 6:23.)

a E. W. Barnes märgib raamatus „The Rise of Christianity”: „Kogu saadaoleva informatsiooni põhjalik uurimine on näidanud selgelt, et kuni Marcus Aureliuse [Rooma keiser 161.–180. aastal m.a.j] valitsemisajani ei astunud ükski kristlane sõjaväkke ega ükski sõdur, kellest sai kristlane, ei jäänud sinna.”