Saksamaal elav Irma on peaaegu 90-aastane. Pärast kahte ränka õnnetust ja mitmeid operatsioone ei saa ta enam majast majja kuulutamas käia nagu varem. Nüüd räägib ta oma usust sugulastele ja tuttavatele kirja teel. Irma julgustavad ja lohutavad kirjad on väga oodatud ning paljud helistavad talle, et küsida, millal ta jälle kirjutab. Ta saab ka palju tänukirju, milles palutakse, et ta ikka edasi kirjutaks. Irma tunnistab: „Kõik see on pakkunud mulle suurt rõõmu ja hoidnud mind vaimselt tegusana.”

 Irma saadab kirju ka hooldekodude elanikele. Ta jutustab: „Üks vanem proua helistas ja ütles, et minu kiri oli teda pärast abikaasa surma väga lohutanud. Ta hoiab kirja oma Piibli vahel ja loeb seda sageli õhtuti. Üks teine naine, kelle abikaasa oli hiljuti surnud, ütles, et minu kiri aitas teda rohkem kui kirikuõpetaja jutlus matustel. Tal oli palju küsimusi ja ta palus luba mind külastada.”

 Üks Irma tuttav, kes pole Jehoova tunnistaja, kolis kaugele elama ja palus, et Irma talle kirjutaks. „Ta hoidis kõik mu kirjad alles”, meenutab Irma. „Kui ta suri, helistas mulle tema tütar. Ta ütles, et oli kõik kirjad, mis ma ta emale saatsin, läbi lugenud ja palus mul ka temale piibliteemalisi kirju saata.”

 Irma tunneb kuulutustööst suurt rõõmu. „Ma palun, et Jehoova annaks mulle ka edaspidi jõudu tema teenimiseks,” ütleb ta. „Kuigi ma ei saa enam majast majja kuulutamas käia, teen seda, mis on mulle jõukohane.”