Osman, tema naine ja tütar tegid Tšiilis parasjagu kirjandusstendiga kuulutustööd ühe surnuaia värava taga, kui valju muusika saatel saabus matuserongkäik. Mõned matuselised ajasid Osmani oma evangeelse kiriku pastoriga segi, astusid ta juurde, kallistasid teda ja ütlesid kergendustundega: „Aitäh, õpetaja, et te õigel ajal tulite! Ootasimegi teid juba!”

 Osman püüdis küll selgitada, et nad ajavad teda segi, aga käratsev rahvahulk ei saanud ta jutust aru. Inimesed läksid kalmistule. Paar minutit hiljem tulid mõned tagasi ja ütlesid: „Õpetaja, teid oodatakse kalmistul!”

 Nüüd oli kära vaibunud ja Osman sai selgitada, kes ta on ja mida teeb. Matuselised olid pahased, et nende pastor polnudki tulnud, ja nad küsisid Osmanilt: „Aga kas teie saaksite tulla ja lugeda matuselistele veidi jumalasõna?” Osman oli nõus.

 Teel hauaplatsi juurde küsis Osman veidi infot lahkunu kohta ja mõtles, milliseid piiblikohti lugeda. Haua äärde jõudnud, tutvustas ta end ja ütles, et on Jehoova tunnistaja, kes räägib inimestele head sõnumit Jumala kuningriigist.

 Seejärel selgitas ta piiblikohtade Ilmutus 21:3, 4 ja Johannese 5:28, 29 varal, et see polnud Jumala eesmärk, et inimesed sureksid. Ta ütles, et peagi äratab Jumal surnud üles ning neil on võimalus elada igavesti maa peal. Kui Osman oli kõne lõpetanud, kallistasid paljud teda südamlikult ja tänasid „Jehoova hea sõnumi eest”. Siis läks Osman kirjandusstendi juurde tagasi.

 Pärast matust tulid mõned leinajad kirjandusstendi juurde ning esitasid Osmanile ja ta perele Piibli kohta küsimusi. Sellest kujunes pikk vestlus ja lahkudes võtsid matuselised stendilt kaasa peaaegu kogu kirjanduse.