Olen sündinud Gomba ringkonnas Ugandas. Inimesed elasid seal väga vaeselt. Meie linnas polnud elektrit, ja kui pimedaks läks, panime põlema õlilambid.

 Minu vanemad elasid varem Rwandas, kuid kolisid hiljem Ugandasse. Nad kasvatasid kohviube ja banaane. Banaanidest tegid nad kohalikku alkohoolset jooki nimega waragi. Nad pidasid ka kanu, kitsi, sigu ja lehmi. Oma kultuuri ja kasvatuse tõttu arvasin, et naine peab oma mehele kõiges kuuletuma ja ta ei tohi väljendada oma arvamust.

 23-aastasena kolisin Rwandasse, kus hakkasin koos teiste omavanustega ööklubides käima. Ühes neist käisin nii tihti, et klubi andis mulle kaardi, millega sain tasuta sisse. Samuti meeldis mulle vaadata vägivaldseid filme. See, mis mind ümbritses ja millega ma meelt lahutasin, mõjutas mind. Minust sai alkohoolik ning hakkasin elama vägivaldset ja ebamoraalset elu.

 Aastal 2000 hakkasin elama koos noore naisega, kelle nimi oli Skolastique Kabagwira. Meile sündis kolm last. Oma tausta tõttu ootasin, et ta minu ees põlvitaks, kui ta mind tervitab või minult midagi palub. Arvasin ka, et kogu meie pere vara kuulub ainult mulle ja et võin sellega teha, mida ise tahan. Läksin tihti õhtul välja ja jõudsin tagasi alles kell kolm öösel, olles enamasti purjus. Koputasin uksele, ja kui Skolastique ei avanud seda piisavalt kiiresti, sai ta peksa.

 Sel ajal töötasin ühes eraturvafirmas kõrgel kohal ja sain head palka. Skolastique püüdis mind veenda, et läheksin koos temaga nelipühikirikusse. Ta lootis, et see muudab mind, kuid ma ei tahtnud minna. Mul tekkis hoopis suhe ühe teise naisega. Kuna elasin ebamoraalset elu ja olin vägivaldne, kolis Skolastique koos meie kolme lapsega oma vanemate juurde.

 Üks meie eakas sõber andis mulle nõu. Ta ergutas mind minema tagasi Skolastique’i juurde. Ta ütles, et minu armsad lapsed ei tohiks kasvada üles ilma isata. Niisiis, aastal 2005 lõpetasin joomise, jätsin maha teise naise ja läksin tagasi Skolastique’i juurde. 2006. aastal me abiellusime. Siiski olin edasi vägivaldne ja kohtlesin oma naist halvasti.

 Aastal 2008 külastas meid Jehoova tunnistaja nimega Joël. Jäin teda kuulama. Mitu kuud käis ta koos teise Jehoova tunnistajaga, Bonaventure’iga, minu juures. Mul oli palju küsimusi, eriti Ilmutusraamatu kohta. Tahtsin näidata, et tunnistajad eksivad. Näiteks küsisin neilt, miks nad väidavad, et salmis Ilmutus 7:9 mainitud suur rahvahulk hakkab elama maa peal, kui selles salmis öeldakse, et need inimesed seisavad Jumala trooni ja Talle ees. Joël vastas kannatlikult kõigile mu küsimustele. Ta luges mulle piiblisalmi Jesaja 66:1, kus Jumal nimetab maad oma jalajäriks. Seega seisab suur rahvahulk Jumala trooni ees siin maa peal. Ja Laulust 37:29 sain teada, et õiged elavad maa peal igavesti.

 Lõpuks nõustusin piibliuurimisega. Bonaventure hakkas meie mõlema, minu ja Skolastique’iga, Piiblit uurima. See, mida ma Piiblist teada sain, tekitas minus soovi oma elus muudatusi teha. Õppisin oma naist lugupidavalt kohtlema. Ma ei tahtnud, et ta minu ees põlvitaks, kui ta mind tervitab või minult midagi palub. Ja ma ei arvanud enam, et kogu meie pere vara kuulub ainult mulle. Lõpetasin ka vägivaldsete filmide vaatamise. Neid muudatusi polnud sugugi kerge teha. Pidin õppima end vaos hoidma ja olema alandlik.

 Mõni aasta varem olin viinud oma vanima poja Christiani sugulaste juurde Ugandasse. Aga kui lugesin, mida ütleb 5. Moosese 6:4–7, mõistsin, et meil naisega on kohustus oma lapsi ise kasvatada ja neile Jumala põhimõtteid õpetada. Me olime kõik väga rõõmsad, kui Christian jälle meiega oli.

 Tean, et Jehoova on halastav Jumal, ja usun, et ta on mulle mu varasema eluviisi andestanud. Ma olen rõõmus, et uurisime Piiblit Skolastique’iga koos. Pühendusime Jehoovale ja meid ristiti samal päeval, 4. detsembril 2010. Nüüd me usaldame üksteist ja Piibli põhimõtete järgimine on teinud meie pereelu õnnelikuks. Mu naisel on hea meel, et tulen kohe pärast tööd koju ja kohtlen teda lugupidavalt. Samuti on tal hea meel selle üle, et olen otsustanud alkoholist hoiduda ja et ma pole enam vägivaldne. 2015. aastal määrati mind kogudusevanemaks ja saan nüüd vendade-õdede eest hoolt kanda. Meie viiest lapsest kolm on ristitud.

 Jehoova tunnistajatega Piiblit uurides ei uskunud ma pimesi, mida nad õpetavad. Aga mulle meeldis see, et nad vastasid alati kõigile mu küsimustele Piibli abil. Mõistsime Skolastique’iga, et kui tahame teenida tõelist Jumalat, ei saa me valida, milliste Piibli normide järgi elada ja milliste järgi mitte. Meil tuleb järgida neid kõiki. Olen Jehoovale väga tänulik, et ta tõmbas mind enda ligi ja et võin kuuluda tema perre. Olen veendunud, et Jumala abiga suudab iga inimene, kes seda soovib, oma elu muuta ja olla talle meelepärane.